Alar Karis: Raadi on kaugel, Toome kaugemal veel

ERMi direktor Alar Karis Foto: Margus Ansu

Milline juht ja valitseja võtaks praegu Raadi oma südameasjaks, et tulevikus oleks põhjust tedagi visionääriks pidada nagu ülikooli esimest rektorit, kes lasi korrastada Toome mäeseljandiku?

Paar aastat tagasi avaldas maestro Neeme Järvi rahulolematust, et Eesti Rahva Muuseum ehitati kuhugi Tartu taha jäätmaale – ebamugavasse paika, kuhu tema oma vanuses kunagi ei lähe. Nii mõnegi tallinlase jaoks lõpebki Eesti mõnikümmend kilomeetrit pealinnast lõunas, Kose kandis. Olgu pealinna rahvaga kuidas on, siin kunagise Liivimaa kubermangu aladel oleme selliste arusaamadega harjunud. Pealegi on käitumismustrid siiski teised, sest kuidas muidu seletada muuseumi miljonile lähenevat külastajaarvu.

Üsna hiljuti pakuti Tartu uue kultuurikeskuse arutelul välja, et see võiks tulla Emajõe teisele kaldale Atlantise kõrvale. Kohe aga kostis saalist hõige: see ei ole kesklinnas, see on nii kaugel! Tartu südalinnas toimetama harjunud kodaniku arust saab linn otsa seal, kus lõpeb vaateulatus raekoja aknast.

Tõsi, esmapilgul paistabki, et teisel pool jõge algab mets ning kunagisest hiilgusest Ülejõel on jäänud vaid mälestus ja vanad fotod. Alles on siiski bensiinijaama taha peitunud Katariina maja, praegune Tartu linnamuuseum. Kui kaugel on siis «kaugel» või «lähedal»?

Toomemägi kui omaaegse linna häbiplekk

Rohkem kui paar sajandit tagasi laastasid Tartut mitmed tulekahjud, 1775. aastal hävis suur osa kesklinnast. Linn toibus sellest siiski kiiresti ja pärast põlengut algas Tartu ülesehitamine. 1802. aastal taasavati Tartu ülikool ja aasta hiljem sai selle arhitektiks Johann Wilhelm Krause. Tema juhtimisel valmis kümne aastaga suursugune ülikoolikompleks koos Toomemäe pargiga.

Enne seda oli Toomemägi linna häbiplekk: karjamaa, liivakarjäär ja käepärane prügimägi. Linnasüda oli väike ja Toomemägi tundus siis olevat sellest kaugel. Mäetagustel aladel aga laiusid heinamaad, mis kuulusid Tähtvere ja Ropka mõisale ning sarnanesid paljuski Raadi ümbrusega pärast Nõukogude vägede lahkumist: maha jäetud ja lagastatud sõjaväepolügoon.

Kui Toomemägi omal ajal ülikoolile leppega üle anti, algas selle korrastamine. Kohalikus ajalehes tehti teatavaks keeld sinna prügi maha panna, loomi karjatada ja seda muul viisil kahjustada. Sama ei saa öelda tänase Raadi ala ja selle praeguste valitsejate kohta: endiselt näeme siin kümmekond aastat tagasi kokku kuhjatud rehvilademeid ja ERMi kohviku aknast vaatab vastu aastaid tagasi ajutiselt püsti pandud asfalditehas.

Mida me siis Raadilt tahame?

Raadi mõis (sks Rathsof) oli kunagi Tartu linnamõis. Maastikuarhitekt Karin Bachmanni sõnu kasutades on Raadit ikka püütud väänata nii ja teisiti, üritatud vältida, tühisemaks pöörata, maha müüa, tähtsusetu ääremaana kohelda. Tegelikult aga on see piirkond alati Tartule oluline olnud. Viimase sajandi kõige olulisem otsus Raadi, kuid kindlasti ka Tartu linna jaoks tehti koos rahvusvahelise arhitektuurikonkursiga, mille siht oli ehitada ERMi uus peahoone endise Raadi mõisakompleksi lähedale. Sellega anti taas mõista, et piirkond on Tartule ja Eestile tähtis nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult ja seda on muuseum viimase kolme aastaga ka tõestanud.

Milline juht ja valitseja võtaks aga praegu Raadi oma südameasjaks, et tulevikus oleks põhjust tedagi visionääriks pidada nagu ülikooli esimest rektorit, kes lasi korrastada Toome mäeseljandiku?

Ideid heade mõtete linnas jagub. Mõne aasta tagune Postimehe juhtkiri tõdeb, et ainus asi, millest Raadi pole vabas Eestis kunagi puudust tundnud, on ideed.

Paraku ei näita linnaehituslikud arengud soovi Raadi piirkonda inimestele lähemale tuua. Seda eelkõige mentaalses mõttes, sest geograafiliselt paikneb ju muuseum vaid mõne kilomeetri kaugusel raekojast, tunduvalt lähemal külastajaterohkest Lõunakeskusest.

Selleks et linnaelanik ja külaline jõuaksid jõe teisele kaldale, tuleb siia luua juurde kultuuri- ja vaba aja veetmise võimalusi. Kuigi Tartu linnapea sõnutsi on vaja seda ala arendada ja muuta atraktiivsemaks, et see toetaks muuseumi tegevust, ei ole seda tegelikult järgnenud.

Näiteks loomeinimesed on avaldanud soovi rajada Raadile ainulaadne filmipaviljon. Tartu kunstimuuseum on pakkunud skulptuure Raadi mõisapargi ilmestamiseks, mille rahastamisele on kultuurkapital seni öelnud ei. Kõlanud on ka ettepanek arutada Tartu kunstimuuseumi väljaehitamist Raadi mõisa varemetele, mis tooks Raadile unikaalse muuseumide ansambli. Paraku tapsid selle mõtte kunstimuuseumi enda töötajad, põhjuseks ikka seesama kaugus!

Meenutagem, et omal ajal olid paljud linnakodanikud ja enamik õppejõude pargi rajamise vastu Toomele – miks küll tahetakse rahvast meelitada tuuletõmbuse kätte!

Raadi kaugusest räägiti juba sajand tagasi. Muuseumi sihtasutuse juhatuse 1921. aasta koosolekul arutati võimalust kasutada Raadi mõisahoonet muuseumina: «Raskusi sünnitaks ainult see, et Raadimõisa umbes 2 versta linna tsentrumist kaugel on ja sellega vaatajate käimine sinna raskendatud. Kuid siin aitaks tulevikus elektri raudtee hädast välja, soojal ajal kevadel ja suvel aga oleks Raadimõisa park ja sellega ühenduses muuseum just linnarahva juuremeelitajaks.»

Elektriraudtee jäi ehitamata, sest rahvas leidis selletagi linnalähedase pargi üles.

Ka nüüd, kui tuhanded linlased tulevad igal aastal Raadile jaanitulele ning Metallica kontserdile kogunes siia rohkem kui 60 000 inimest, ei tundu käidud tee pikk olevat. Elektriraudtee ei olnudki aga toona päris ulmeline mõte, sest nagu näitas hiljutine Tartu linna tellitud analüüs, oleks trammivõrgu rajamine tänapäevalgi Taaralinnale kasulik.

Miks siis mitte teha prooviliin haridus- ja teadusministeeriumi eest üle Emajõe mööda Roosi tänavat Eesti Rahva Muuseumini?

Kellele kuulub Raadi, kellele ERM, kellele hiilgus?

Ideid heade mõtete linnas jagub. Mõne aasta tagune Postimehe juhtkiri tõdeb, et ainus asi, millest Raadi pole vabas Eestis kunagi puudust tundnud, on ideed. Sest ideede teoks tegemisest pole peale Eesti Rahva Muuseumi hoone ette näidata muud midagi.

Lähiajalugu on näidanud, et ideede teokssaamist ei soodusta kaugeltki Raadi ala asumine eri omavalitsustes. ERMi uues hoones saab Tartu linn otsa, enne kui külastaja jõuab püsinäituse tutvumisega veerandi peale, samas kui lõuna pool ulatub linn rohkem kui paarkümmend kilomeetrit välja Elva jõe lammile.

1819. aastal kirjutas Parrot Tartu raele märgukirja, «et oleks juba aeg see vaenulikkus, mida linnaisad ülikooli suhtes näitavad, ära lõpetada, mõistmata, et ülikool on kinkinud linnale tema heaolu ja hiilguse».

Kummastav soov tingimata rajada ERMist kahe kilomeetri kaugusele südalinna kattuvate funktsioonidega kultuurikeskus. Ja seegi suures osas riigi rahaga.

Selliseid sõnu oleks tänapäeval ERMi ja linna suhetes liiga jõuline ja osalt ka ebaõiglane kasutada. Ometi on muuseumi uus hoone toonud siia rohkesti külalisi Tallinnast ja kaugemalt ning teinud Tartu maailmale nähtavamaks. Samas ei teadvusta linn lõpuni ERMi kui tänapäevase kultuurikeskuse potentsiaali. Võib-olla ka sellepärast, et tegemist ei ole Tartu linna hallatava asutusega, vaid riigimuuseumiga. Nii läheb liiga vaevaliselt ka mõistliku transpordiühenduse loomine näiteks raudteejaama ja muuseumi vahel ning samuti on kummastav soov tingimata rajada kahe kilomeetri kaugusele südalinna kattuvate funktsioonidega kultuurikeskus. Ja seegi suures osas riigi rahaga.

Linna suurimaks projektiks Raadi suunal on jäänud Roosi tänava rekonstrueerimine, mis ühendab ERMi kesklinnaga. Õnneks on ka rattaringlus Raadi mõnegi inimese jaoks lähemale toonud. Liikudes piki Roosi tänavat Raadile, olgu jalgsi või rattaga, saame muu hulgas võimaluse korraks peatuda ja meenutada, kui sümboolne on Tartu linnale laulupeomuuseumi maja Jaama ja Roosi tänava nurgal. Sealt sai alguse meie kutseline teater, mille 150. aastapäeva tänavu tähistame.

Ja lõpetuseks. Kunstiajaloolane Juhan Maiste kirjutab: «Otsekui vette heidetud kivi mõisaesise järve pinnal, sünnitas Raadi kultuuriringe, mis ulatusid Tartust Firenzeni ja Peterburist Roomani. Nii nagu ülikool Emajõe vastaskaldal, oli Raadi Eesti kultuuriajaloos ainulaadne fenomen, mis sidus parema ja vasaku kalda Tartu, andes Tartu vaimu kõrval võimaluse kõnelda ka ühest teisest vaimust – Raadile omasest vaimust.»

Kas teeme siis Tartu taas vaimult suuremaks või lepime sellega, et – Eero Epneri sõnu kasutades – Tartu on kausikujuline, nii et kõik voolab keskele kokku. Kõik mis jääb väljapoole, on aga kauge ja võõras.