/nginx/o/2012/01/08/906940t1hf43f.jpg)
Üsna veider küsimus, kas pole? Kõik kunagi juhtunu, sündinu, üles tähendatu, kirja pandu või suulise pärimusega hoitu kuulub meile kõigile, kogu inimkonnale. Kuid ajalugu on talletunud ka silmaga nähtavais ja käega katsutavais objektides ehk mälestistes ja siin on vastus lihtne: need kuuluvad omanikule, olgu see kas eraisik, linn või riik.
On selge, et sellises materiaalses vormis ajalugu tuleb kaitsta ja hoida, mis enamasti tähendab ka pidevat järelevalvet tema seisundi üle, parandamist, restaureerimist ja muud, sest aeg teeb halastamatult oma tööd.
On seda teinud ka Tartu vanima, 1546. aastast teada oleva hoone Jaani 20 kallal. Kuigi 2005. aastal põhjalikult restaureeritud, on majal avastatud üha süvenevaid pragusid, millest oli põhjalikumalt juttu mullu 30. oktoobri Tartu Postimehes.
Kuigi Jaani 20, praegu eluhoone (seal asub ka sušibaar), kuulub eraomanikule, läkitati linnavalitsusse taotlus rahastada hoonele tehtavat ekspertiisi, mis sai eitava vastuse. Abilinnapea Raimond Tamm ütles Tartu Postimehe küsimusele vastates, et sel juhul oleks tegemist pretsedendiga: linnavalitsus rahastab eraobjekti uuringuid.
Linnavalitsuse seisukoht on arusaadav: omandi eest vastutab omanik ja miks peaks tegema kellelegi erandi. Aga nii lihtsalt seda teemat laualt ära pühkida ei saa.
Tõdegem, et tegu on Tartu vanima majaga, mis seotud ka osakese Eesti kultuurilooga.
Esimesed sada aastat oli maja kaubaladu, 1656 omandas selle ülikooli rektor ning kui kaubaaida järele nõudlus kadus, sai hoonest elumaja, mille omanikud sageli vahetusid.
Hoone on läbi aegade andnud ulualust tudengitele ja õppejõududele, enne ülikooli peahoone valmimist asus siin mõnda aega ülikooli keemialabor (Malle Salupere, «Tuhandeaastane Tartu»).
Pärimuse järgi olevat samas vanimas majas korra ööbinud ja pidu pidanud Vene tsaar Peeter I. Kas Tartus just selles majas, pole küll kindel, aga eks legendid ole kõigest ajalisest visamad ja vene turistid, keda me Tartussegi raha kulutama igatseme, võiksid selle pärimuse siit küll endaga kaasa viia.
Malle Salupere järgi sündis selles majas ka laulupeo mõte, kuivõrd ühte korterit üüris Vanemuise muusika- ja kultuuriselts eesotsas papa Jannseniga.
Tartu Postimees ei arva, et nüüd peaks linnavalitsus kohe oma rahakoti avama, aga nagu öeldud, unustada seda teemat ei saa, kui me tahame, et vanim maja jääks Tartusse alles.
Küllap on vajalik suhelda omanikuga, vajaduse korral survestada teda ekspertiisi tellima, mis hõlbustaks riigilt kinnismälestistele mõeldud toetust taotleda. Tuleb kaaluda kõiki võimalusi kuni hoone müümiseni võimekamale omanikule, nii julmalt kui see ka ei kõla.
Kui aga miski ei aita, tuleb sügavalt järele mõeldes vastata küsimusele, kellele kuulub Tartu ajalugu. Ja teha linnaperemehelik otsus Tartu kõige vanema maja saatuse kohta sel sajandil ja ehk veel järgmistelgi.