Heidi Iivari asub Soome kultuuriveduriks Tartus

Heidi Iivari asub Soome instituudis tööle 1. augustil ja hakkab tegutsema valdkonnas, mida juba hästi tunneb.  Foto: Kristjan Teedema

Sel nädalal valis Soome instituut konkursiga uueks Tartu programmikoordinaatoriks Heidi Iivari, kes hakkab asendama lapsehoolduspuhkusele läinud Kadri Kaljuranda. Soomlane Iivari on 2006. aastast elanud püsivalt Eestis: õpetanud soome keelt, tõlkinud ilukirjandust ja korraldanud kirjandusüritusi.

Ta on tõeline seltskonna hing ning vaatamata boheemlaslikule olekule kahe jalaga maa peal – ühega soome ja teisega eesti kultuuri pinnal. Ménage à trois (armukolmnurk), nagu ta ise prantsusekeelset väljendit appi võttes muigamisi ütleb.

Uurime järele, mis on Iivarile soome ja eesti kultuuri võrdluses tähelepanuväärne ning milline on tema visioon kultuurikorraldaja tööst Soome instituudis.

Olete Soome instituudis töötanud aastatel 2006–2011. Nüüd asute 1. augustist seal taas ametisse. Miks otsustasite naasta vanadele radadele, elus võiks ju eelistada kannapöördeid ja otsida uusi väljakutseid?

Ma päris vanadele radadele tagasi ei lähe, vahepeal on olnud pikk aeg ja palju muutunud, aga kogu aeg olen teinud Soome instituudiga koostööd ja mul on hea meel, et see on nii läinud.

Omal ajal tulin ka muidugi oma unistuste töökohta, olin Tartuga juba tuttav, olnud siin vahetusüliõpilane ja tööl Tampere majas. Tolle ajaga võrreldes on mul nüüd välja kujunenud päris suur kontaktide võrgustik. Tunnen hästi Tartu kultuurielu ja saan teha siin asju, mis on mulle tähtsad, meeldivad ja mida ma niikuinii juba aastate jooksul teinud olen.

Muidugi on nüüd lihtsam alustada. Saan tegeleda kultuuriürituste ja eriti kirjandusega. Ka see, milliseid raamatuid Soome instituudi raamatukokku soetatakse, on tulevikus minu teha.

Kui palju on Tartus soome kultuuri ja sellega seonduvaid organisatsioone?

Oi, neid on palju. Näiteks Tampere maja ning villa Tammekann Kreutzwaldi tänaval, kus tegutseb Turu ja Tartu ülikooli ühine sihtasutus Granö Keskus. Veel on ingerisoomlaste liit, Tartu soome selts, Soome üliõpilaste korporatsioon Fraternitas Fennica, kaks meditsiiniüliõpilaste korporatsiooni ja nii edasi.

Kas neid organisatsioone on linnas näha või tegutsetakse oma mullis?

Tegelikult tulevad Tartu soomlased siinsetele kultuuriüritustele hea meelega, isegi kui need on eestikeelsed. Nad ei saaks osaleda, kui ei oskaks eesti keelt. Nooremat põlvkonda ma väga hästi ei tunne, aga arvan, et Tartus seda mulli nii väga ei ole. Kui võrrelda soomlastega Tartu teiste vähemuste esindajaid, siis näiteks itaallased oskavad eesti keelt vähem ja suhtlevadki seetõttu rohkem teiste välismaalastega.

Ma absoluutselt ei kannata selliseid tiitleid nagu naiskirjanik või meeskirjanik

Kas nõustute sellega, et olete soome kultuuri eestkõneleja Eestis?

Jah, aga samas pole minu jaoks kunagi olnud oluline oma kodakondsust või üldse soomlust kuidagi rõhutada. Olen vist üsna elutervel moel rahul sellega, et olen soomlane.

Tahtsin ise just võrrelda. Millised on uuema eesti ja soome kirjanduse erisused?

Eestis on igaühel võimalus oma raamat välja anda. Kui annad Soomes teose välja ilma kirjastuseta, ei võeta sind kirjanikuna tõsiselt. Selle juures panebki mind imestama, et Eestis puudub teatavat laadi eksperimentaalne kirjandus, milles katsetatakse vormiga ning segatakse fakti ja fiktsiooni. Eesti kirjandus on rohkem traditsiooniline ja kesksel kohal on siin narratiiv. Küsisin näiteks kirjanik ja tõlkija Kätlin Kaldmaa käest, et mis oleks Eesti vaste Soome luuletaja Henriikka Tavile. Ta ütles, et ei olegi. Tema minimalistlikus stiilis luulekogu «Lootus» tõlkiski Kaldmaa koos Kai Aareleiuga hiljuti eesti keelde.

Kes on veel need uuemad Soome kirjanikud, kellega soovitate eestlastel tutvust teha?

Kaua on domineerinud kirjutamine Soome lähiajaloost, kas või näiteks see meie superstaar Katja Kettu. See suund pole kuhugi kadunud. Kettult on ilmunud juba neli romaani eesti keeles ja ta käsitleb lähiajalugu mitte ainult soomlaste vaatevinklist, vaid ka sealsete rahvusvähemuste kaudu. Tema romaanide tegevus on seotud lisaks Soomele näiteks Venemaa soome-ugri aladega. Ka Soome sisserändajad, vähemusrahvad on osa tema romaanidest, see teema on aktuaalne. Eestis on see jäänud kõrvale või käsitlevad teemat pigem eesti-vene kirjanikud.

Soovitan kindlasti ka Sirpa Kähköneni, kelle ajalooline romaan «Graniitmees» on ilmunud eesti keeles. Lähiajaloost kirjutavad pigem naised ja noored naised.

Noored naised kirjutavad ja noored naised on valitsuses. Kas Soome ühiskond arvestab naistega rohkem?

Kirjanike puhul vaatan ma pigem seda, kes on professionaalne ja kes mitte. Kui naised kirjutavad häid romaane ja luulet, siis loomulikult saavad nad ka rohkem tähelepanu. Õnneks pole enam seda probleemi, et naiste kirjandus ei saa tähelepanu. Soome-rootsi kirjanik Märta Tikkanen on välja toonud, et veel 1990ndate alguses olid kirjandusürituste laval mehed, kes andsid auhindu meestele. Kui 1970. aastatel ilmus mõnel naisel raamat, pandi ta nimetuse naiskirjanik alla. Ma absoluutselt ei kannata selliseid tiitleid nagu naiskirjanik või meeskirjanik.

Tundub, et ajaloost ei saanud me üle ega ümber ka seda intervjuud tehes. Öelge palun, miks soomlased venelasi nii kangesti kardavad?

Hoopis eestlaste suhe venelastega on keerulisem, just okupatsiooni tõttu. Venelased on Soomes teine vähemus eestlaste järel. Mul pole venelastega halbu kogemusi. Minu tuttavad soomlased näiteks küsivad, miks vene keel ei võiks olla teine riigikeel eesti keele kõrval, nagu on rootsi keel Soomes. Soomlastel on raske aru saada, miks eestlased seda ei soovi. Tundes-teades eestlaste ajalugu, oskan aga seletada soomlastele, miks nii on.