Lenne Rähn-Kuusik ja Ingrid Sahk: barbaarsus puhkemetsa kallal peatses kultuuripealinnas

Lenne Rähn-Kuusik ja Ingrid Sahk. Foto: Erakogud

Elamumaa puudus võis olla mureks kümnend tagasi, kuid hetkel on nii Ihastes kui ka Tartus laiemalt pigem mureks üldkasutatavate maade ja rohealade kasvav defitsiit.

Ihaste elamukrundid metsa arvel Foto: Tpm

Kuidas teisiti kui barbaarsusena kirjeldada arenguid Ihastes, mida volikogu jõustama asub. On äärmiselt muret tekitav, et kultuuripealinn Tartu kaalub Hipodroomi 4 ja Männimetsa tee 3a detailplaneeringu kehtestamist. Ligi 12 hektari suurusest metsaga kaetud alast Ihaste linnaosas, mis on kujunenud armastatud ajaviitmiskohaks paljudele tartlastele, saab peale volikogu heakskiitvat otsust uuselamurajoon, mille südames asub halvasti ligipääsetav pargistatud lapike. Kas saab selline otsus olla linna looduskeskkonda mitte kahjustav?

Männimetsa ja Hipodroomi tee vahele jääv metsatukk. Foto: Kristjan Teedema

Niivõrd suure ala hoonestamine 2004. aastal algatatud detailplaneeringu alusel, mis on sisult ammu aegunud, oleks kultuurilinnas kohatu, barbaarne ja äärmiselt lühinägelik samm. Kuidas vaatavad meie tegudele järgnevad põlvkonnad, kellelt oleme võtnud nende pärandi?

Planeering on ajale jalgu jäänud. Elamumaa puudus võis olla mureks kümnend tagasi, kuid praegu on nii Ihastes kui ka Tartus laiemalt pigem mureks üldkasutatavate maade ja rohealade kasvav defitsiit. Seda on väljendanud senised arvamusküsitlused ning ka 2275 inimest oma allkirjaga petitsioonil Ihaste metsa kaitseks. Ihastes pole kogukonnahoonet, lasteaeda, kooli, perearstikeskust, raamatukogu. 28 üksikelamukrunti hõlmava planeeringuala kõrval, vahetus läheduses on üle 50 tühjalt haigutava üksikelamukrundi, mis on seal elanikke oodanud viisteist aastat.

Mõttelage keskkonna arvelt tarbimine võiks jääda minevikku. Eriliste loodusväärtuste jäädvustamine linna tulevastele põlvkondadele ning külalistele on ainumõeldav tänapäevane käitumisviis.

Me teame, et hiljutise eriolukorra ajal kõigi rohealade ja ka Ihaste metsa üldine kasutatavus suurenes mitu korda. Piltlikult öeldes ei mahtunud rahvas enam metsa äragi. Rohealade nappus on aga ka loodushariduslik probleem. Tartu lasteaiad on Ihaste metsas alati käinud loodust uudistamas ja õppekäikudel. Kus veel pääseks Tartu lapsed metsa erinäoliste elukooslustega turvaliselt ja mugavalt tutvuma, astudes lihtsalt bussi ja sõites kõigest paar peatust edasi?

Mets oma pidevalt ringi liikuva elanikkonnaga ei ole eraldiseisev nähtus, ta on üks rohevõrgustiku osa, mistõttu ei ole omanikel rohekoridoride sulgumise tõttu mingit võimalust metsa tarastada ega ole nad seda ka iialgi teha püüdnud. Samuti pole keelatud metsas viibida ja seda võimalust kasutavad sajad Tartu elanikud iga päev. Seetõttu ei ole võimalik mingil juhul väita, et alal puudub avalik kasutus, nagu seda on linnavalitsus püüdnud teha. Ka ala müratõkestav ning õhusaastet takistav mõju on kaudselt avalikkuse kasutuses.

Üks Tartu linna üldplaneeringu koostamise taasalgatamise põhjusi oli vajadus leevendada kliimamuutustega seonduvaid riske. Kuid rohealade suurel määral vähendamine kujutab endast kindlasti sellist riski nii Tartule kui ka konkreetsemalt Ihaste linnaosale. Kliimamuutustega arvestamiseks ja vihmavalingute, mitmepäevaste sadude, tormide ning ekstreemsete kuumaperioodidega toimetulekuks on linna rohealadel kandev roll. Ometi ei ole Tartu linnavalitsus kliimamuutustega seonduvate riskide leevendamisele Ihaste metsa elurajooni planeerides mõelnud.

Tartu välisõhus leviva keskkonnamüra vähendamise tegevuskava järgi on Hipodroomi 4 kinnistu mürataseme poolest tunnistatud «vaikseks alaks».

Tegevuskavas on kirjas, et uute planeeringutega ei tohi halvendada vaiksete alade seisukorda. On hoopiski vaja säilitada vaiksed alad täies mahus, kaitstes neid arendustegevuste eest, ning linnakeskkonna inimsõbralikumaks muutmiseks peaks vaiksete alade mürataset veelgi vähendama. Kuid miskipärast Tartu linnavalitsus ei ole Ihaste metsa planeeringumenetluses omaenda koostatud keskkonnamüra vähendamise tegevuskava arvesse võtnud. Omaette küsimus on loodusväärtuste kultuuripealinnale sobimatult barbaarse hävitamise planeerimine.

Lugedes detailplaneeringu kehtestamiseks abilinnapea Reno Laidre juhtimisel koostatud eelnõu teksti, võib leida, et «loodusliku maa koosseisu on määratud kõrgema puhkeväärtusega alad ja hoonestatavaks on määratud madalama väärtusega alad».

Paraku ei ole abilinnapea Laidre kusagil nimetanud, kuidas ning millise ekspertiisi alusel selline määratlus teostati, kuidas see on põhjendatud ning kuidas on suurem puhkeväärtus ülepea seotud keskkonnakaitseliste vajadustega.

28 üksikelamukrunti hõlmava planeeringuala kõrval, vahetus läheduses on üle 50 tühjalt haigutava üksikelamukrundi, mis on seal elanikke oodanud viisteist aastat.

Kummatigi on just väiksema puhkeväärtusega alad (nt võsastunud põõsastikud) ju mitmekesiste liigikoosluste elupaikadeks.

Planeeringualal ei ole senini teostatud ühtegi ornitoloogilist inventuuri, mis tõendaks, et «madala puhkeväärtusega» ala hoonestamine ei kahjusta alal pesitsevaid linnuliike. Ka ei ole tehtud ühtegi entomoloogilist inventuuri, ehkki planeeringumenetluse käigus on korduvalt tõstatatud küsimusi alalt leitud üliharuldaste putukaliikide hävimisohu kohta nii hoonestamise kui ka kattega teede rajamise tõttu.

Kõlavalt on esile tõstetud korduvate botaaniliste inventuuride teostamine, millest iga järgnev on leidnud üha suuremal hulgal kaitsmisväärset, kuid tähelepanuta on jäetud asjaolu, et vahetus lähikonnas paiknenud elujõuline täpselt samade kaitsealuste taimede asurkond hävines täielikult läheduses toimunud ehitustegevuse tagajärjel. Miks eeldame, et sama ei juhtu ka nüüd planeeringualal paiknevate taimedega?

Miks arvame, et teise ja kolmanda kaitsekategooria taimede kaitseks on ainus lahendus nende ümberistutamine? Taimed on kaitse alla võetud eelkõige just seetõttu, et nad on haruldased ning vajavad kasvamiseks kindlaid tingimusi, mis leiduvad just selles paigas, kus nad on kasvama hakanud. Kaitskem siis neid nende elupaigas ja hoidkem meie linna erilisi loodusväärtusi!

Kultuuripealinn Tartule sobiks suurepäraselt luua Tartusse Ihaste looduspark kohaliku looduskaitsealana sealsete liigikoosluste kaitseks ning linna rohetaristu täienduseks. Mis võiks olla veel kultuursem loodushoiust?

Loodusliku mitmekesisuse säilimise seisukohast on äärmiselt tähtis ala säilitamine terviklikuna, sest elukooslused ei hooli puhkeväärtusest või mõttelisest 40/60 eraldusjoonest. Nende kaitse tagamise seisukohast ei ole pelgalt 60 protsenti metsast Tartu linnale pargiks kujundamine mitte võit, vaid kaotus.

Mõttelage keskkonna arvelt tarbimine võiks jääda minevikku. Eriliste loodusväärtuste jäädvustamine linna tulevastele põlvkondadele ning külalistele on ainumõeldav tänapäevane käitumisviis.

Kevadine rohelus planeeringualal.  Foto: Kristjan Teedema