Jüri Saar: tornhooned kui kriiside monumendid

Jüri Saar

FOTO: Kristjan Teedema

Kui ärimehed hakkavad pilvelõhkujaid ehitama, on põhjust karta majanduskriisi ­– selline mõte jäi aastaid tagasi üht järjekordset Tartu uusehitiste kavandamise lugu kirjutades kõrvu. Lubasin selleteemalise nalja endale, kui Anne kanali otsas hakkas Paju tänava uue, 16-korruselise bürootorni ehitusega asi konkreetseks minema ja Kalev Kase selgitusi jagas, miks ning millal.

Uus tornmaja on nüüd tellingutest vabanemas ja kriis platsis, linnaeelarve tulud vähenevad 10 miljonit eurot võrreldes plaanituga, töötus kasvab, turism on kärbunud ja üleüldine kartus on, et see on alles eelmäng.

Ligemale 90 meetrit kõrge Tigutorn sai südalinnas valmis 2008. aasta kriisi alguseks. Nõnda et korterite müük kohe kuidagi ei edenenud, laenubuum oli pauguga läbi saanud, ja käisid naljad, et uusi elamispindu ses edevas tornmajas võiks tarvitada sotsiaalkorteriteks.

Ja kui veel ajas tagasi minna, siis 1998. aasta märgib nii Emajõe ärikeskuse 14-korruselise Plasku valmimist kui ka valusa mõjuga Vene kriisi.

Ega need Tartu kõrgemad hooned ole just pilvelõhkujad, aga nii on juhtunud. Kõrghooneid on Tartus plaanitud muidugi rohkem, kõigist pole asja saanud – sirvigem planeeringuid. Aga kas võib olla rõõmus, et Tartu linnaplaneerijad kõrghooneid väga ei soosi?

Tagasi üles