/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/01/13130226t1h27a7.jpg)
Paar päeva tagasi tuli lugejate ette Paavo Kanguri «Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi». Autor on selle liigitanud ajalooliste ulmepõnevike hulka, lugeja leiab end seiklemas viikingiaegsel Hõbevalge teel.
Trükivärskes ulmepõnevikus saab kiigata viikingiaegsesse Emajõelinna
Tartosse saabunud viiking Svenil tuleb päästa Norra kuningapoeg Olav ja Ugandi vanema tütar Piret ning lahendada ka mõni mõrv. Peagi paiskab saatus Sveni pikale reisile Bagdadi. Tema reisikaaslasteks on kaks lihaselist adrenaliinisõltlasest pisiärimeest, kelle käteramm ületab loomupärase taiplikkuse, mistõttu tuleb tihti tupest haarata mõõk.
Raamatu esimestel lehekülgedel on juttu sellest, mida teeb 30. mail aastal 973 Lindanise ehk Rafala kitsekaupmees Reas, kes oli laenanud Agelindes haabja ja jõudnud mööda Põltsamaa jõge Emajõe laia sängi.
«Reas oli lõpuks läbi suurte ohtude jõudnud koos poisikesega Tartosse. Ta sidus paadi jämeda paju külge ja heitis pilgu räpasevõitu baarile Kaluri juures. Selle kõrval pidi olema otsitav koht. Reas oli näljane ja astus Näriva Kopra kõrtsi uksest sisse. Siin pidigi ta ostjaga kohtuma,» on kirjas leheküljel 12. See osa loost on kroonikas dateeritud 1. juuni keskpäevaga aastal 973.
«Kelner Jüri Moos juhatas Rease lauda. Kõrtsmik teritas pilku ja mõtles: «Miks sa küll pidid kõigist maailma räpastest urgastest just minu omasse sisse astuma.» Ta oli kindel, et oli seda meest varem näinud,» läheb lugu edasi. «Reas istus maha ja saatis ihaleva pilgu ebamäärases eas rinnakale lauljannale, kes sõrmitses kõrtsi nurgas sitrat.»
:format(webp)/nginx/o/2020/06/01/13130233t1h4163.jpg)
Autori sõnul toetub tema romaan Tarto esimese linnapea, aastail 960–1020 valitsenud vürst Libo kroonikale, mis tuli hiljuti päevalgele ülikoolilinna ühest keskaegsest jäätmekastist.
«Tervikuna on viikingiaeg, aastad 750 kuni 1200, üks suur valge laik Eesti ajaloos, nii et pigem võib oletada ja kirjeldada meie väiksel maal toimunut Skandinaavia saagade järgi ja selle kaudu, mis leidis aset naaberriikides ja kaubateedel,» märgib ulmepõneviku autor.
Viikingiaegsed kaubateed on tema sõnul hästi kirjeldatud ning nendel paiknenud linnade kohta on vihjed ajaloolistes ürikutes ja teadmisi on ammutatud ka arheoloogilistel väljakaevamistel. «Tollane Eesti ei arenenud isolatsioonis, vaid oli tugevalt mõjutatud kaubanduslikest suhetest. Raud ja hõbedirhemid olid viikingiajastu käivitajad,» lisab ta.
Paavo Kangur on kirjutanud mitu raamatut. Bestsellerite hulka kuuluvad tema «Urmas Alender: lõputa lookleval teel», «Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob» ning «Eesti oligarhia».
Ulmepõneviku «Viiking Sveni seiklused Tartos ja reis Bagdadi» pildid on joonistanud Albert Gulk ja raamatu kujundanud Jan Garshnek. Kirjastanud Inglisilla Produktsioon, 176 lehekülge.