Mari-Liis Pintson: üks õhupall koroonaaja tõelistele kangelastele

Mari-Liis Pintson

FOTO: Margus Ansu

Maailm vajab kangelasi, eriti rasketel aegadel. Meie, täiskasvanud, kipume otsima neid kangelasi aga iseendi seast. Teenitult on saanud tunnustavat tähelepanu meditsiinitöötajad, päästjad, õpetajad, õppejõud ja kõigi teiste ametite esindajad, kes pidid pandeemia puhkedes kiirelt kohanema ja tagama hädavajaliku elu jätkumise.

Ent kui tihti me suunasime – sõna otseses mõttes – pilgu mitte endast eemale, vaid enda ette? Jah, arstid, õed ja päästetöötajad töötasid väsimuse piiril ja tihti perest eemal. Kuid paljudel, kes pidid eriolukorra ajal edasi töötama – ükskõik millises ametis ja kas füüsilisel töökohal või kodukontoris –, on lapsed, kes olid päeva pealt kukkunud vette, mis oli tundmatu täiskasvanutelegi.

Ühel pool ekraani kohanesid uue olukorraga õpetajad: nad teadsid, mida peavad lastele õpetama, nüüd tuli ühe nädalavahetusega leida viisid, kuidas seda teha. Teisel pool ekraani (eeldusel, et kodus oli ekraan olemas) olid lapsed, kellele oli uus nii õpetatava sisu kui ka viis. Lisaks sageli veel iga õppeaine jaoks erinev keskkond. Tihti polnud neil ka võimalik kellegi käest küsida, kuidas seal, kuhu nad olid sattunud, asjad toimivad.

Eriti vaprad on algklassilapsed, kellest paljusid olid vanemad seni ehk püüdnud iga hinna eest digimaailmast eemal hoida. Nüüd aga sai virtuaalses maailmas viibimine üleöö kohustuslikuks. Tuli osata leida üles koht, kuhu õpetaja on riputanud juhised päevatööks. Tuli teada, kuidas toimetada sinist värvi allajoonitud tekstidega, ja osata edasi orienteeruda, kui iga sellise teksti peale vajutades sattusid täiesti tundmatusse keskkonda. Tuli teada, kuidas teha enda vihikust pilti nii, et keegi sealt ka midagi välja loeks (teate ju küll: pildistamise nurk, kaugus, fookus, valgus, taustale jäävad asjad jne). Aga pildistamisest üksi ei piisanud, sest pilt tuli ka õpetajale saata. Saatmise viisegi oli mitmeid.

Tundub kõik nii imelihtne, eks? Aga mõelge vanatädi peale, kes teeb esimest korda tutvust digimaailmaga. Kuidas tema selle kõigega ihuüksi hakkama saaks? Pean tunnistama, et mina ise ei pea vanatädi peale mõtlemagi, sest ma ei suuda siiani orienteeruda Stuudiumi linkide rägastikus, sinna on riputatud nädala ülesanded ja kaustad, kuhu lapsed pidid enda töid saatma. Aga mu lapsed suutsid selle labürindi selgeks saada mõne päevaga.

Lapsevanemad aga, ma loodan, mõistavad nüüd, kui oluline on kasvatada laps juba enne kooliminekut võimalikult iseseisvaks, et nende maailm ei kukuks kokku, kui ootamatul hetkel pole ema-isa või õpetajat kõrval.

Mõtlen veel ka esimese klassi laste peale, kes olid oma koolitee esimese kuue kuu jooksul saanud ehk juba aimu, kuidas rahulikult koolipingis istuda, õpetaja jutule ja enda tööle keskenduda, mitte tegeleda kõrvaliste asjadega, mitte jutustada pinginaabriga, mitte olla üksi tähelepanu keskpunktis.

Ühtäkki ei olnud õpetajat aga suunajana enam kõrval ning enese motiveerimise ja taltsutamisega tuli ise hakkama saada. Ehk polnud kirjatähedki veel päris selged, aga lehekülgedepikkused ülesanded oli vaja läbi lugeda ja neid ka mõista. Kirjatehnika õppiminegi oli alles poole peal, aga päeva pealt oli vaja ise õige kujuga sõnad ja numbrid vihikusse maalida. Polnud võimalust iga ootamatu küsimuse peale kätt tõsta, et saada õpetajalt kiire vastus või kinnitus, et oled asjast õigesti aru saanud. Ja kui tunni töö oli mõne Youtube’i video vaatamine, siis polnud kedagi kõrval ütlemas, et automaatselt mängima hakkavat järgmist, ülejärgmist ja üleülejärgmist videot vaatama ei peaks.

Sõprade igatsusest, laste jaoks eluliselt tähtsast suhtlemisest ja erinevatest keerulistest kodustest oludest, mis võisid õppimise teha võimatuks, ma siin ei räägigi.

Karisid, mille peale täiskasvanud ei tule, oli nende vaprate koolilaste teel palju. Olgu need siis emotsionaalsed, tehnoloogilised või seotud väheste oskustega. Nii võiski juhtuda, et töölt koju jõudnud väsinud lapsevanemal tuli puhkamise asemel hakata last hurjutama, miks koolitöö on tegemata, ja seejärel leida endas jaksu, et koos vajalikud ülesanded ära teha või hoopis alla anda ja tunda süümepiinu e-päevikusse kogunevate punaste märguannete pärast. Samal ajal mõistes, et ilmselt pole laps päeva jooksul kordagi nina õue pistnud (sest keegi pole teda sinna ajanud), vajalikest liikumispausidest rääkimata. Ja mitte mõistes lapse kurbust ja süütunnet selle pärast, et ta ei saanud hakkama.

Meil kõigil oli sel kummalisel perioodil raske, aga me elasime selle üle ja enda nina vee peal hoidnud lastel oli selles suur ja tähtis roll.

See, kui palju töid jäi tegemata ja kui väsitav oli kaugõpe, on lapsevanema vaatepunkt. Mõelgem hoopis teisiti. Lapsed on vaprad, õpetajad on osavad ja küll järgneva koolitee jooksul saavad need paari kuu jooksul täitmata jäänud teadmiste lüngad ka täidetud.

Kuid mitte ühegi rühmatöö, rollimängu ega loova ülesandega ei oleks tavaolukorras koolis käiv laps saanud seda kogemust, mille ta sai nüüd ootamatult jääkülma vette kukkudes. Enam polegi oluline, kui sügavale põhja ta vajus ja kui kaua võttis aega pinnale jõudmine – pinnale jõudsid nad kõik ja kahtlemata karastunult. Kindlasti on ka lapsi, kes vajavad tagantjärele turgutamist, selleks on koolidele nüüd võimalus antud.

Haridusajaloos võiks aasta 2020 juurde tõmmata aga lausa rasvase joone (valige ise, millist värvi): siit alates on meie lapsed palju kohanemisvõimelisemad ja haridussüsteemile on loodetavasti jõudnud pärale mõistmine, et tuleb olla loov, paindlik ja valmistada lapsi ette ootamatuteks olukordadeks, kiiresti ümber orienteerumiseks, kastist välja mõtlemiseks.

Ehk: nüüd tuleb päriselt asuda nende muutuste kallale, millest on haridusteadlased ammu rääkinud. Lapsevanemad aga, ma loodan, mõistavad nüüd, kui oluline on kasvatada lapsed juba enne kooliminekut võimalikult iseseisvaks, et nende maailm ei kukuks kokku, kui ootamatul hetkel pole ema-isa või õpetajat kõrval.

Ma panen vanematele südamele: neelake alla kevadistel tunnistustel need hinded, mida te oleksite tahtnud näha ilusamatena. Ostke hoopis tänase lastekaitsepäeva ja ka suvise elurütmi alguse puhul oma lapsele jäätis, õhupall või hoopis vahukooretort. Aga kindlasti öelge talle, et meil kõigil oli sel kummalisel perioodil raske, aga me elasime selle üle ja enda nina vee peal hoidnud lastel oli selles suur ja tähtis roll. Õhtul aga minge koos õue jalutama.

Tänan südamest enda 7-aastast tütart ja 10-aastast poega, kes aitasid minul endal kodukontoris nina vee peal hoida: nende lõunaste pannkookide, pelmeenide ja võileibade, arvuti kõrvale poetatud armsate sedelite ja tööpäeva lõppu meelde tuletavate tšellokontsertide eest. Teie olete minu kangelased!

Tagasi üles