/nginx/o/2020/05/31/13127671t1heaa0.jpg)
Kui varem kõlas lastekaitsepäeval laul «Head lapsed kasvavad vitsata», korraldati asfaldijoonistuste võistlusi, lasteaia lõpupidusid ja laulupäevi ning paljust muust nagu eriti ei räägitud, siis nüüd osutatakse sageli väga tõsistele teemadele nagu koduvägivald, laste halb kohtlemine, nende ärakasutamine, seksuaalkuriteod.
Pereterapeut Lemme Haldre, kas see on märk ühiskonnast, kus tabuteemasid enam ei ole, või on niisugused lood meie uuema aja nähtus?
Laste väärkohtlemist on alati olnud. Tartu laste tugikeskuse töödki jälgides võin öelda, et 25 aasta jooksul ei ole meie juurde jõudnud väärkoheldud laste arv vähenenud ega suurenenud.
Me olime Tartus ja Lõuna-Eestis päris esimesed. Aga kuna nüüd on palju teisigi psühholooge ja nõustamiskohti, siis võiks arvata, et laste väärkohtlemisega seotud lugusid on ehk natuke rohkem tõesti. Kas põhjus on selles, et need teemad on enam avalikkuse ees, et koolides märgatakse asju rohkem, et lapsed ise ka julgevad rääkida – ei tea …
Üks valdkond, mis küll väga muret teeb, on laste omavaheline seksuaalne vägivald. See tähendab, et suuremad lapsed kasutavad nooremaid ära. See on just viimase kümne aastaga esile kerkinud teema.
Palun vabandust, pean nüüd küsima, mida te silmas peate?
See on seotud niisuguse seksuaalsusega, mis jõuab lasteni arvutikanalite ja filmide kaudu. Ja kui see ongi kõige esimene info seksuaalsusest, siis tekib palju väärastunud arusaamu.
Laste sotsialiseerumine on alati seotud täiskasvanute matkimisega, aga osa lapsi võib katsetada kriitikavabalt ka seda, mida nad pornolehekülgedelt on näinud. Nad proovivad nooremate laste peal järele, et mis tunne see on, kui ma teen sedasama, mida täiskasvanud seal filmis tegid, ning mis teisega juhtub.
Päris hirmus!
Ma ise teen ju väga palju laste seksuaalkäitumise ja -arenguga seotud ennetustööd. Koostöös lastekaitseliiduga oleme lasteaednikele ja õpetajaile välja andnud terve hulga materjale. Niisiis seda tööd on tehtud, aga see töö ei ole väga järjekindel olnud.
Kohtab palju ka sellist suhtumist, et ah ei, seda teemat ei ole vaja, et ärme magavat karu ärata!
Mida tark lapsevanem teeb?
Kui laps saab vastukaaluks sellele, mida ta sõpradega netist on vaadanud, oma vanematelt kõigepealt rahulikud seletused, et mis on õige ja mis on vale või mis on näitemäng. Et porno on mõnede inimeste näitemäng raha pärast, ja see ei ole päris elu.
Kui laps saab ka midagi juurde küsida, siis vanemate seletus aitab tal rahuneda. Ja see, mis ta koges arvutiekraanilt, võib jäädagi ühekordseks uudishimuks.
Kui laps ainult näeb ja vaatab, ja tunneb, et see teda erutab, aga tal ei ole kedagi, kellega rääkida, sest vanemad kas pahandavad või lausa karjuvad ta peale, siis võib edaspidi selle lapsega juhtuda midagi palju hullemat.
Te kasutate nõustamistöös liivakastimänge, joonistamist, savitööd. Kuidas see käib?
Oma mõtteid ja tundeid saab väljendada mitte ainult jutustades. Lapsel on väga raske kõike sõnadesse panna, tal ei ole kõigeks sõnugi. Aga ma võin anda talle ülesande. Ütlen näiteks, et kui sa tahad, võid näidata mulle siin liivakastis oma tunnet, et siin on teisigi mänguasju. Sa võid neist kokku panna pildi või kujutada ette, et oled režissöör ning luua filmi sellest tundest, mis sul on.
Ja siis ta võib-olla näitabki, et siin, näe, on see kurb laps, aga seal on kurjad loomad, kes talle halba tahavad. Aga kuskil on ka kaitsjad. Nii peegeldab ta oma mõttemaailma.
Milline teie lapsepõlv oli?
Olen pärit Jõhvist, mul olid vend, ema ja isa. Ema on surnud, isa on 88-aastane, elab üksinda, saab hästi hakkama, askeldab aiamaal. Mu lapsepõlv oli selline, nagu paljudel tolle aja peredel, kus isa oli väga tööle pühendunud. Aga ema arutas laste ja perede teemal küll minuga.
Elasime Jõhvis, ümberringi oli palju kaevurite peresid, eesti- ja venekeelseid inimesi, erineva sotsiaalse taustaga inimesi, ja me elasime suure kortermaja väikses korteris neljakesi. Nägin nende majade trepikodades palju erinevaid asju.
Isa töötas filmilaenutuses, ema oli raamatukogutöötaja. Et lasteaiakoha said ainult kaevurite lapsed, aga meie lasteaeda ei pääsenud, siis mu esimesed mälestused olid need, kuidas ema võttis meid vahel raamatukokku kaasa. Kuna lõunaks väsisime vennaga väga ära, siis pani ta meid raamaturiiulite vahele magama. Ja et me päris põrandal ei magaks, siis asetas ta meile magamise alla Stalini ja Lenini teosed, kuna neid keegi ei laenanud, ning pani teki peale. Nii et ma olen Lenini ja Stalini teoste peal maganud.
Aga ma pidin ka väga palju üksi kodus olema. Vend oli minust neli aastat noorem. Kui mina olin kuuene, oli vend kahene, ja me olime kahekesi kodus, ja uks oli lukus. Pidin ka hästi vaikselt olema, et vend saaks magada. Siis ma joonistasin ja mõtlesin igasuguseid lugusid välja. Mäletan, kuidas ma sinna fantaasiamaailma kandusin …
Ma ei saa minna koju mehele rääkima, et tead, kui raske mu tänane juhtum oli. Aga maalida saan.
Aga miks teist arst sai?
Bioloogia ja meditsiin huvitasid mind juba kooliajal. Ülikoolis õppisin ju arstiks. Ja pärast lastehaiglas töötades märkasin, et mõned lapsed, kes olid raskelt haiged, võisid paraneda palju kiiremini kui teised, kes olid kergemini haiged.
Ja märkasin, et neil, kes ei paranenud kiiresti, puudus kiindumustunne. Nende pärast ei muretsetud, ei helistatud. Lõpuks pidid haigla töötajad hakkama ise lapsevanemat taga ajama, et millal järele tulete, et teie laps on paranenud. Lapsevanem aga ütles, et ta täna ei saa tulla, et tuleb kahe päeva pärast. Ja siis ka ei tulnud. Selliseid perekondi oli küll.
Psühholoogia hakkas mind väga huvitama ülikooliajal. Kui lõpetasin arstiteaduskonna, asusin ülikoolis kohe psühholoogiat õppima. Tundsin, et see on midagi, mida ma vajan, et oma tööd hästi teha. Hiljem tuli pereteraapia, ja mingil hetkel tundsin, et ma ei saa kahte asja võrdselt teha, ning pühendasin end täienisti pereterapeudi tööle.
Lemme Haldre, te olete ka kunstnik. Oma kunstihariduse olete saanud Konrad Mägi ateljees Heldur Viirese käe all, teil on olnud enam kui kümme isikunäitust. Miks te maalite?
See on ikkagi lapsepõlvest. Mul on väga selgelt meeles, et üksi kodus olles vahel ma kartsin, sest sügisõhtud olid ju pikad ja pimedad, enne kuni vanemad töölt koju jõudsid. Aga joonistamine rahustas ja andis tasakaalu. See viis tolle hetke kurbuse ja hirmu ära. Seda olen nüüd siis õppinud ka elus tasakaalu saavutamiseks tegema.
Mu töö on seotud paljude pingete, mõtete ja teadmistega, mida ma ei saa teiste inimestega jagada juba konfidentsiaalsuse tõttu. Ma ei saa minna koju mehele rääkima, et tead, kui raske mu tänane juhtum oli. Aga maalida saan.
Mis on praegu lõuendil?
Viimati maalisin seda kimpu, mille president kinkis. See on nii ilus kimp, et tekkis tunne, et tahan seda mälestuseks jätta. Muidu ma lillemaalija ei ole.
Mida siis lastekaitsepäeval mõelda või mida silmas pidada?
Arvan, et lähedussuhe oma lapsega on suur asi. Sellest tundest ja kogemusest saab nii suur tööriist inimese elus … See aitab ka täiskasvanueas, kui seda kallist vanemat enam ei ole.
Peate nüüd jälle selgitama, kuidas?
Kiindumusteooria on loonud Briti psühholoog John Bowlby juba eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel. Tema oli hästi kategooriline ja kirjeldas värvikalt, et kui lapsel seda esimest turvalist suhet ei ole varastel aastatel olnud, et mis see kõik kaasa toob.
Hiljem on seda teooriat teised täiendanud. Nüüd on leitud, et väga tähtis on, et lapsel oleks turvaline kiindumussuhe vähemalt ühe inimesega. See võib olla ka vanaema või klassijuhataja või sporditreener, kes seda turvalisust ja lähedust talle pakub. Kes armastab teda tingimusteta. See annab inimesele terveks eluks tunde, et ta on midagi väärt.
