Ivi Drikkit: mida võiks veel ära keelata?

Ivi Drikkit. Foto: .

Olen täiesti päri, et raamatukogudes peaksid saadaval olema kultuuriajakirjad, samuti eesti kirjanike tähelepanuväärsed uusüllitised. Arvan sedagi, et arukalt korraldatud ja soodsa ostuvõimega raamatukogud on seda oma lugejatele nagunii võimaldanud.

Väiksed raamatukogud on muidugi sunnitud pingsamalt valima ja mõistetavalt lähtuvad nad lugejate soovidest. Kui ikka aastaid pole suudetud huvi äratada näiteks Vikerkaare või Akadeemia vastu, kui need pole köitnud piirkonnas ühtegi lugejat, on arusaadav tellimisest loobumine (pealegi saavad raamatukogud üksteiselt kirjandust laenata). Lugemistarbe ja kultuurihuvi puudumise eest ei vastuta aga raamatukogud, nad küll osalevad selle lünga täitmises, kuid põhiline on siiski koolides ja kodus, aga ka ühiskonnas tervikuna valitsev õhkkond ja hoiakud.

Nagu nüüd on teada, jätab kultuuriministeeriumist saabunud käsulaud ka edaspidi teatavaid valikuvõimalusi kohustuslikkuse skaalal ja kokkuvõttes mõjub puhkenud diskussioon – hoolimata kaheti mõistetavast põhjusest – pigem ergutavalt kui meie kultuuriteadvust halvavalt. Üle hulga aja me rääkisime kirjandusest!

Aasta alguse raadiouudistest (viitega Maalehele ja Saarte Häälele) jäi kõrva uus kavatsetav piirang: põllumajandusamet tahab keelata ammooniumnitraatväetise müügi kilostes pakikestes, sest terroristid oskavad väetisest pomme teha. Olen minagi igal kevadel ostnud paar pakikest ammooniumnitraati sisaldavat väetist muru, lillede ja aiaviljapeenra tarvis. No vahel ka kolm või neli pakki, aga rohkema järele ei näe ma vajadust. Samuti talitab arvatavasti enamik potipõllumehi – nad ei varu endale koormatäit. Et ammooniumnitraat on tõepoolest ohtlik aine, on väetiste käitlemise reeglid seadusega nagunii juba kehtestatud.

Kuidas siis edasi? Öko on ju tore, aga mõningase väetamisega saab näha lopsakamaid õisi ja kobedamaid vilju. Praegu ei ole teada, milline lahendus pisiaednike väetisemurele leitakse, kui selline keeld tõepoolest kehtestatakse: võib-olla tehakse erandeid, töötatakse välja taotluste kord, koostatakse nimekirjad vms.

Aga rohkem kui väetamata peenar teeb murelikuks järjekordne keeld, keelamine. Inimestelt otsustamisõiguse äravõtmine. Kas või ainult mõte sellest. Terroristid on Barbara Cartlandist muidugi märksa karmimad tegelased, aga nagu ainuüksi raamatukogud ei vastuta inimeste kultuuriteadlikkuse eest, on ka terrorismi eemalhoidmine meie maast ja rahvast selleks loodud riiklike organite ülesanne.

Erinevalt kirjandusest ei põhjusta väetiste koostis ja kasutamisvõimalused ka erilisi puhastavaid vaidlusi, küll aga nõutu küsimuse: miks nad seda ometi teevad?! Kes või mis on järgmine, sest ohte ja ohuallikaid leidub meid ümbritsevas veel küll ja küll ja küll.