Urmas Kruuse: kriisist saadud kogemus tuleb enda kasuks tööle panna

Urmas Kruuse Foto: Toni Läänsalu

Kriis võib olla võimalus majanduse konkurentsivõime suurendamiseks, tervishoiu tugevdamiseks, targemaks ühistranspordiks ja logistikaks. Võidavad need, kes oskavad nende võimalustega midagi peale hakata.

Möödunud nädala alguses lõppes taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene eriolukord. Kordagi varem pole valitsus koondanud enese kätte korraga nii palju võimu ning õnneks pole varem selleks ka vajadust olnud. Koroonaviiruse ulatuslikust levikust tingitud kriisi puhul oli aga selge, et kiiresti ja operatiivselt tegutsemata seda lahendada ei õnnestu. Seetõttu oli ka põhimõte, et kui eriolukorra kehtestamine aitab kaasa kriisi lahendamisele, siis tuleb seda teha.

Kriisis oleme kõik koos ning poliitikutelt eeldatakse rasketel aegadel erimeelsuste kõrvale jätmist ja koos töötamist raskuste seljatamise nimel.

Nii andsime eriolukorra väljakuulutamisele toetust avaldades suure usalduskrediidi ja vastutuse valitsusjuht Jüri Ratasele, kelle suhtes oleme muidu üsna kriitilised olnud. Vastutasuks eeldasime, et valitsuserakonnad ei hakka saadud usaldust ega rasket olukorda enese huvides ära kasutama. Iseenesestmõistetavaks pidasime, et valitsus ei lükka kõrvale kriisi lahendamise ettepanekuid, isegi kui need esitab opositsioon. Hilisemad sündmused aga näitasid, et kahjuks läks teisiti.

Mida rohkem aega möödus, seda enam hakkas valitsus kriisi lahendamise asemel olukorda nautima ja kriisi kuritarvitama.

Kui kriisi alguses rääkis peaminister tõesti koostööst ja valitsus astus vajalikke samme viiruse leviku peatamiseks, siis mida rohkem aega möödus, seda enam hakkas valitsus kriisi lahendamise asemel olukorda nautima ja kriisi kuritarvitama. Seda iseloomustab näiteks kriisiaja lisaeelarve ümber toimunu. Kuigi lisaeelarve eesmärk pidanuks olema aidata inimestel ja ettevõtetel keerulises olukorras paremini toime tulla, nägime, kuidas valitsus surus lisaeelarvesse meetmed, millel puudus kriisi lahendamisega vähimgi seos.

Ka koalitsioonisaadikud ei suutnud riigikogus põhjendada, kuidas aitavad praegust kriisi lahendada pensioni teise samba sissemaksete peatamine, elektriaktsiisi langetus, millest üks pere võidab aastas suurusjärgus 10 eurot, või ebamäärane raha suunamine maaelu edendamise sihtasutusele, selmet lahendada põllumeestele enim muret tegev tööjõuprobleem.

Samal ajal ei toetanud valitsus ettepanekuid suunata lisaraha tervishoidu, et lühendada ravijärjekordi, ega mikroettevõtete ja turismisektori abistamiseks mõeldud EASi meetmete kahekordistamist.

Samuti ei pidanud valitsus vajalikuks lisaraha andmist kriisis kõige enam kannatada saanud piirkondadele, nagu Saaremaa, et kriisist taastumist kiirendada, ega nõustunud avaliku sektori kulude kärpimise vajadustega, ehkki erasektor oli ja on sunnitud kärpima.

Samasugune jant kordus mitme seaduseelnõu menetlemisel. Kuigi kobarseaduste koostamist põhjendas valitsus eriolukorraga, leidus nendes eelnõudes tervel hulgal meetmeid, millel puudus koroonaviiruse leviku tõkestamisega seos. Kokkuvõtvalt võib öelda, et valitsuserakonnad nägid kriisi kui võimalust täita oma poliitilisi unistusi.

Inimesed ei saa elu planeerida teadmises, et võib olla tuleb sügisel jälle kõik seisma panna.

Nüüdseks on eriolukord läbi. Viiruse eduka tõrjumise eest tuleb eelkõige tänada Eesti inimesi, kes käitusid eeskujulikult, ning muidugi arste, õdesid, politseinikke ja kõiki teisi eesliinitöötajaid. Poliitikutele ei tähenda eriolukorra lõpp aga seda, et võime minna suvepuhkusele, enne tuleb anda selged sõnumid, kuidas me siit edasi läheme. Inimesed ei saa elu planeerida teadmises, et võibolla tuleb sügisel jälle kõik seisma panna.

Tuleb analüüsida, mida sellest kriisist õppisime ja mida tuleb järgmine kord teisiti teha, kui viiruse peaks tagasi tulema. Olulised teemad on ravijärjekordade lühendamine ja haiglate kohandamine selleks, et kogu ravi ei peaks kinni panema. Ühtlasi andmete kogumine haigestunute kohta ja kiire reageerimine sellele, mitte üldised piirangud.

Selgitada tuleb, kuidas töötavad lasteaiad ja koolid sügisel. Samuti seda, kuidas hakkab tööle kaubandus ja toimuvad kultuuriüritused ning millised piirangud kavatsetakse kehtestada ettevõtlusele. Nende teemade üle peavad juba nüüd riigikogu ja valitsus tõsiselt arutama.

Mõistagi on iga kriis kohutav ja kõigile oleks parem, kui neid ühtki ei oleks. Reaalsus on aga kahjuks teistsugune ja sellega tuleb elada. Samas saab igat kriisi vaadata kui võimalust millegi paremini tegemiseks. Näiteks võib kriis olla võimalus majanduse konkurentsivõime suurendamiseks, tervishoiu tugevdamiseks, targemaks ühistranspordiks ja logistikaks.

Võidavad need, kes oskavad nende võimalustega midagi peale hakata ja kriisist saadud kogemused enda kasuks tööle panevad. Suurim viga, mida saame praegu teha, on see, kui jätame praegusest kriisist saadud kogemused tuleviku tarbeks hoopiski kasutamata.