Jalakäijate ohutuse peale tuleks rohkem mõelda

Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Jalakäijatega juhtub sageli raskeid õnnetusi, mida saaks vältida. Mõnikord tundub, et jalakäija on liikluses viimane lüli, kelle ohutusele pööravad liikluskorraldajad vähe tähelepanu, ja on jätnud nad sageli vaeslapse ossa.

Viimastel aastatel on tulnud kõnniteedele liiklema mitmesuguseid kergliiklusvahendeid: jalgrattaid, rulasid, tõukerattaid jne, millega kihutatakse suure kiirusega jalakäijate vahel. Eriti halba pilti on näha kesklinna bussipeatustes. Sama olukord valitseb ka kõnniteedel, kus jalakäijal tarvitseb pisutki liiklussuunast kõrvale kalduda, kasvõi mõne veeloigu pärast, ja juba võib märku andmata mööda kihutav jalgrattur või mõni teise kiirema kergliiklusvahendiga liikleja teda riivata. Mõnikord on sellises olukorras õnnetus vältimatu. Kannatajaks jääb enamasti jalakäija.

Et kõnniteedel õnnetusi jalakäijatega vähendada, tuleks pöörata suuremat tähelepanu liiklejate ohutusele. Kergliiklusvahendiga liiklejad tunnevad end tihti kõnniteel jalakäijate seas eelistatuna.

Meedias on sageli selgitatud, et kõnniteedel jalakäijate seas mistahes kergliiklusvahendiga liikudes peab olema tagatud jalgsi kõndija ohutus.

Lugesin Tartu Postimehest, et linnavalitsus ootab ideid, kuidas kasutada 2021. aasta linnaeelarvest 200 000 eurot kaasava eelarve raha. Saatsin ka linnavalitsusele ettepaneku, mis hõlmab avalikku huvi, muudab linnaruumi aktiivsemaks, ohutumaks ja seob avalikke hüvesid.

Ettepanek on teha Viljandi maanteel asuva Arhitekti bussiootekoja ja Viljandi ringi tunneli vahele sadakond meetrit jalakäijate liikumise rada. See kõnnitee unustati või jäeti rahapuudusel 2015. aastal tegemata ning Viljandi maantee ääres asuva aedlinna jalakäijad, emad lapsevankriga ja teisedki peavad kõmpima tiheda liiklusega Viljandi maantee sõiduteeäärsel ribal poris.

Samuti hõlmab ettepanek Viljandi maantee tunneli metallist käsipuid, mis on ehitatud nii lühikesed, et tunnelisse laskuja peab käsipuust haaramiseks kummarduma, justkui tuleks tunnelile erilist austust avaldada, ja käsipuuni jõudmiseks laskuma seejärel end tunneli seinale toetades üks trepiaste allapoole.

Eriti kujutab niisugune käsipuuni jõudmine ohtu vanematele inimestele tunnelisse laskumisel. Teist nii liiklejavaenulikku käsipuud Tartus ei ole näinud.

Muidugi oleks tore, kui kultuuripealinnaks pürgivas Tartus mõeldaks rohkem jalakäijate ohutu liiklemise tagamisele.