Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/07/03/12321420t1ha2a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/24/13116592t1h5d64.jpg)
Vahetult pärast eriolukorda tundub kõige vastikum mõte, et see võib tagasi tulla. Asjatundjad arvavad, et tuleb uus koroonalaine. Sügisel ehk. Praegu on mõistlik hetk tagasi vaadata ja mõelda, mida teha teisiti, kui see peakski juhtuma.
Talvel ei uskunud kohalik üldsus, et asi nii kaugele läheb. Oli rohkem nagu neil-seal-kaugel-haigus, selliseid ju varemgi olnud. Nähtavasti ei uskunud terviseamet ega kõrgemad võimkandjadki. Uskunuks, oleks ehk rohkem ettevalmistusi tehtud.
Kui asi juba hakkas käest minema, löödi tingimustega kõigile sama luuaga. Kriisi korral peavad reeglid olema sellised nagu karja lastega soos matkates – ühesed ja selged, keegi ei tohi lollitada. Eriolukord ongi sellepärast eriolukord, et see on teistmoodi, eriline. Inimesed allusid. Saadi aru ohust. Pealegi, viirus oli uus ja võõras, see pelutas.
Et eriolukorra reeglid poleks lihtsalt käsud ja keelud, mõeldi sinna PR-kontorites juurde pateetiline jutt solidaarsest vastutusest, ühisest pingutusest, koos kriisi üle elamisest. Siis on kultuurne ja üllas, on meie-tunne.
Ja ehkki reeglid olid meile ju solidaarselt samad, pole solidaarsed tagajärjed. Me ei võta selle kriisi ees ühise pingutusena vastutust. On neid, keda kriis tabas teistega võrreldes palju hullemini, ning neid, kes sest võidavad. Ja see pole alati inimeste endi valikute tulemus. Sõltub sellestki, kus inimesed töötavad või kui palju on neil lapsi. Aga need ei tohiks olla ju näitajad, mille eest n-ö karistada saab.
Kardan, et kriis lööb pika aja jooksul tugevamini neid, kel oli juba niigi raskem. On keeruline uskuda, et kassapidajast kolme lapsega üksikema lohutab jutt kangelaseks olemisest ajal, mil on vaja tervist trotsides tööd rügada ning kodus täiskohaga ja tasustamata koduõpetaja tööd teha. Jah, igaüks vastutabki oma laste eest. Aga paljulapselisus seab kriisi ajal päris kindlasti keerulisemasse olukorda võrreldes nendega, kel (palju) lapsi pole. Lastega perel peab sama ööpäeva sisse nüüd mahtuma tunduvalt rohkem. Seetõttu tuleb valida, kas töö või laste õpetamine. Muidu koolidele laekuvat pearaha lapsevanemad kodus õpetamise eest ei saa.
Kui jutt solidaarsest vastutusest kannaks, saaks lastega pered kriisi ajaks rahalist tuge. Sest see, mida kriisi ajal edasi lükata sai, edasi ka lükati. Vanemad ei saa edasi lükata seda, et oleks toit laual ja katus pea kohal. Kui tuleb valida sissetuleku ja laste õpetamise vahel, võib valik sageli langeda esimesele, sest ööpäevas on endiselt vaid 24 tundi.
On neid, keda kriis tabas teistega võrreldes palju hullemini, ja neid, kes sest võidavad. Ja see pole alati inimeste endi valikute tulemus.
Samas on ühiskonnale pikas plaanis kasulik see, et märkimisväärsele osale õpilastest ei jääks märkimisväärset lünka õppetöös.
Selle kriisi ajal on karistus ka erasektoris töötamine. Kui tööd ei kaota, siis suure tõenäosusega palgakärbe juba tuli või tuleb üsna pea. Töötukassa toetuse peale võivad nina kirtsutada pangad, mistõttu on keerulisem saada näiteks kodulaenu.
Need riigipalgalised, kes tööd teha ei saanud, aga sissetulekus ei kaotanud, oh ei, 1. aprillil ju tõusid avalikus sektoris palgad, igatahes ei ole võtnud solidaarset vastutust. Ei, aga neile maksavad palka edasi need, kes pidid kriisi ajal erasektoris edasi rabelema, sest erasektor ei halasta.
Võib ju öelda, et ettevõtjate abipakett leevendab kriisi mõjusid. Makromajanduslikult ehk tõesti. Aga erandeid on liiga palju. Näiteks need ettevõtjad, kelle ärimudel nägigi ette käsunduslepingute kasutamist. Ettevõtjad, kelle tegevus on tugevasti seotud hooajalisusega. Kas need ettevõtted on siis vähem tähtsad? Kas signaal on, et ärge neid ärisid ajage?
Kõigilt Eesti inimestelt oodati eranditeta korralduste järgimist, et viirus ei saaks levida. Aga mitte kõiki korralduste täitjaid ei püüa turvavõrk kinni. Sest lahendused ei arvesta kõigiga. Kui sellest ei õpita, siis järgmine laine nii kergelt ei lähe. Miks? Sest koroona pole enam eksootiline. See pole enam uus ja inimesed ei karda seda viirust enam nii palju.
Kui kevadise laine kogemus ütles inimesele, et vastutustundlikult kõikide reeglite järgimise eest hiljem hoopis kannatad, on ta palju varmam järgmisel korral keeldudest üle astuma. Kui viiruse leviku takistamisel loevad kõik inimesed, ei tohiks olla liiga palju erandeid majanduse turgutamise paketist abisaajate ettevõtjate puhul. Riigiabi sõnum võiks olla, et nende inimeste vaev ei maksa neile tagantjärele kätte. Vastasel korral on oodata varimajanduse kasvu või uue laine puhul reeglitele vilistamist. Sellest kannataks me küll solidaarselt kõik.