Nils Niitra: mis te meie Supilinnaga tegite?

Nils Niitra

FOTO: Margus Ansu

Igal kevadel tõid Aare ja tema vend Lepiku tänava maja õuele väikese süntesaatori ning hakkasid seda veidi töntsakalt toksides rõõmsasti üürgama: «Kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib …» Mõni ehk üritas toas töödki teha ja käratas vahepeal aknast nende peale, ent lõi siis käega. Aare võis olla vahepeal veidi tüütu, eriti siis, kui oli liiga palju õlut joonud, aga ta on hea südamega mees, kelle peaks minu arvates võtma samamoodi kaitse alla nagu Supilinna miljööväärtuse.

Nüüd enam Aare meie tänaval ei ela, tema korter osteti ära, ja ehkki ta ei ole Supilinnast päriselt läinud, elab nüüd emaga linnaosa kõige tagumises servas. Midagi on koos Aarega Lepiku tänavalt jäädavalt kaduma läinud. Kui küsisin kord Aarelt, kuidas ta end uues kodus tunneb, rehmas ta nukralt käega ja kurtis kellegi samas elava juristi üle, kes ei anna talle asu ja üritab iga hinna eest aeda ära jagada.

Olen olnud Supilinnaga ise lähedalt seotud nüüdseks üle viie aasta ning näinud, kui kiiresti siin kõik muutub. Veel 1990. aastate esimesel poolel oli Supilinn vaesema rahva elamise koht, kus tudengid ja napsisõbrad rõõmsasti koos toimetasid. Läinud kümnendil leidis osa ärksamaid ning sageli kultuuriteadlikumaid inimesi, et vaeste ja patuste alevil on tegelikult suurepärane asukoht südalinna külje all ning eriline aura.

Kui «lahedad» inimesed hakkasid Supilinna kolima, vaatas mõne aja pärast ka ülejäänud seltskond, et Supilinn on päris äge, miks mitte samuti seal elada! Ruutmeetrihinnad kerkisid mööduval kümnendil hoogsalt ja kinnisvaraarendajate huvi kasvas. Suurel osal n-ö vaestel oli mõistlikum oma elamine maha müüa ja mujale kolida, mõned elasid varem üüripindadel, ent arendajate saabudes pidid nemadki lahkuma. Kuhu, ei tea.

Teisalt oleks linnavalitsus saanud Supilinna väikekodanlikuks muutumist veidigi pidurdada, sest Supilinnast ei tee Supilinna mitte üksnes arhitektuur, vaid ka inimesed.

Mõnedel hoonetel lasti lõplikult laguneda ja ehitati asemele ilmetud uued. Suuremate kruntide omanikud hakkasid neid jagama väiksemateks tükkideks, et müüa maad arendajatele uute elamute ehitamiseks. Mõnel uuselamul on praegu nii vähe aeda, et sinna mahuvad vaevu väiksed rattakuurid, laste liivakast ja kiik.

Supilinna tagumisse otsa Oa tänava ja jõe vahelisele alale on aga kerkinud hämmastava kiirusega terve uus elurajoon, kuhu on topitud hooneid nii tihedalt ja vastakuti, et sa võid hommikul vaadata mitte üksnes seda, kuidas naaber süüa teeb, vaid ka kirja kiirkaerahelbepakil.

Mõned jõeäärsed uuselanikud on hakanud õhupüssist vareseid tapma, sest lindude käratsemine ei lase rahus rõdul olla ja vaadet nautida. Varesed ja hakid elasid seal ammu enne neid, aga see osale uussupilinlastele ei loe. Nüüd siis on ehitatud uued majad otse tiigi kõrvale ja ei kulu ilmselt kaua, kuni vastsed elanikud hakkavad nõudma tiigi kinniajamist, sest konnade krooksumine ja verejanulised sääsed segavad nende elu.

Hoovid ehitatakse parkimisplatsideks, sest ehkki Supilinn asub kesklinna külje all, peab peres olema kaks autot. Aina häälekamalt kõlavad nõudmised keelata Supilinna päevade ajal õllejoomine, sest see ei mõjuvat lastele moraalile hästi. Uussupilinlased võtavad Supilinna vanadelt olijatelt üle ja kehtestavad oma reegleid.

Sellal kui uusi maju on lihtne ehitada, on vanade renoveerimine Lepiku muuseumtänaval üha kulukam, sest muinsuskaitse kullipilk jälgib omaniku iga sammu. Hooneid pole soojustada sisuliselt võimalik, küll aga olen näinud detailseid muinsuskaitselisi nõudmisi ühe pööningu väljaehitamisele – pööningul, kus polnud keegi eales elanud, oli täpselt paigas, kui lai peab olema põrandalaud ning millised vanad, teistelt korrustelt pärinevad uksed tuleb taas kasutusse võtta. Vanas majas elamine on kulukas luksus.

Hooneid on uude elurajooni topitud nii tihedalt ja vastakuti, et sa võid hommikul vaadata mitte üksnes seda, kuidas naaber süüa teeb, vaid ka kirja kiirkaerahelbepakil.

Linna huvi on mõistagi saada uusi maksumaksjaid, ometi paneb mind imestama, miks lubatakse Supilinna iga vähegi midagi mahutav krunt täis ehitada, kohati tekitab küsimusi ka nende majade arhitektuur, mis on ühest küljest ilmetu, teisalt aga liiga silmatorkav, et rikkuda ära ajalooline tervik.

Supilinn on muutunud kalliks elurajooniks, kuhu tudengitel ja vaestel enam asja pole. Siin annavad järjest rohkem tooni inimesed, kes kannavad teistsuguseid väärtushinnanguid. Nad on võtnud maja või korteri ostmiseks aastakümneteks suure laenu, mille maksmine pole naljaasi. Need on tõsised, mõtlikud inimesed, kes võõrastele tere ei ütle. Kergemeelne ja tuleviku suhtes muretu olek hakkab Supilinnast tasapisi taanduma.

Sarnane protsess on aset leidnud kümnetes maailma linnades ja tegelikult on see mõneti paratamatu – küll leiab boheemlikum kontingent peagi taas mõne unustatud linnaosa ja kõik hakkab jälle algusest pihta.

Teisalt oleks Tartu linnavalitsus saanud Supilinna väikekodanlikuks muutumist veidigi pidurdada, sest Supilinnast ei tee Supilinna mitte üksnes arhitektuur, vaid ka inimesed. Ilma Supilinna vaimuta muutubki see kõik üheks igavaks ja klanitud muuseumiks, kus välismaalased klõpsutavad oma telefonidega pilte teha.

Tagasi üles