Ei ole kahtlust, et Madis Lepajõe teene on see, et Tartu maratonist sai Worldloppeti liige. Ta oli muide Eestis ka üks esimesi, kellest sai Worldloppeti sarjameister. Aga Madis on Tartule andnud väga palju rohkem.
Härma kooli lõpetanuna olid tal keeled suus ja suuresti tänu temale arenes linna välissuhtlus väga hoogsalt. Näiteks Lüneburgi lisandumine Tartu sõpruslinnade hulka on kahtlemata tema teene.
Võib öelda, et ka Aura keskuse idee sündimine on suuresti tema teene. Olime ühel komandeeringuhommikul Lüneburgi hotelli veekeskuse basseinis – Madis, mina ja Udo Viilukas – seal tuli mõte, et teeme Tartusse ka sellise. Uppsala veekeskuse vähendatud projekti võtsime aluseks.
Ma sain temaga tuttavaks 1983. aastal nääripeol, ta astus juurde, et tere, mina olen Madis. Vastasin: «Tere, mina olen Mati.» Ütlesin, et sain mõni nädal tagasi isaks, tema vastu, et sai ka mõni nädal tagasi isaks. Tütre nimi on Kati, minu tütre nimi on ka Kati.
Meil oli lisaks tööle ka perekonniti läbikäimist palju. Tema vanematekodu oli Viljandimaal Lepakosel, minu ämm on samast kandist pärit. Kurb on see, et noorelt lahkus tema õde Marju ja võrdlemisi heas loomeeas ka nende vanemad Jaan ja Leida, kes olid maaülikooli õppejõud.
Urmas Klaas, Tartu linnapea:
Madis oli suure südamega tartlane, kes tegi väga palju Eesti ja oma kodulinna heaks. Ta ise sealjuures eelistas jääda tagasihoidlikuks ja ütles, et ta parem ei räägi seda, mis ta teinud on, vaid lihtsalt teeb. Selline ta oligi: väga toimekas, väga erudeeritud, abivalmis, väga hea huumorimeelega, väga inimlik inimene.