Sõbrad ja kolleegid meenutavad Madis Lepajõe toimekust, sihikindlust, sportlikkust ja huumorimeelt

Madis Lepajõe novembris 2018 Tartu linnavalitsuses. Foto: Margus Ansu

Neljapäeva õhtul haiglas pärast rasket haigust surnud spordi-, kultuuri- ja omavalitsustegelast Madis Lepajõed (1. V 1955–21. V 2020) meenutavad tema sporditegelastest sõbrad Alar Arukuusk, Raivo Rand ja Mati Tolmoff, Tartu linnapea Urmas Klaas ning endised kolleegid Tiia Karelson ja Kalmar Kurs.

Raivo Rand, sõber, Eesti jalgratturite liidu president:

Oleme Madisega omal ajal, 1970. aastatel koos stardijoonel olnud, noorteklassis peeti teda Eesti tasemel tunnustatud ratturiks. Ratturina ta päris tippu ei jõudnud, küll aga jalgrattakohtunikuna. See tähendas väga palju õppimist ja enese tõestamist. Ta jõudis rahvusvahelise taseme komissarini välja ning nüüd, pärast Madise surma, meil sellise taseme kohtunikke enam ei olegi.

Ta oli rahvusvahelise jalgrattaspordiliidu (UCI) komissaride nõukogu liige – see oli väga kõrge positsioon, seal nõukogus on korraga kuus liiget. Madis oli ka kaks perioodi Euroopa jalgratturite liidu juhatuse liige. Ta oli Eesti jalgratturite liidu juhatuses üle 20 aasta, ka asepresident. Hindamatult suured on tema teadmised kohtunike töö korraldamisest, abi uute kohtunike koolitamisel, et meil tuleksid uued rahvusvahelise taseme kohtunikud. Samuti tänu temale korraldasime Eestis Euroopa meistrivõistlused jalgrattaspordis ja tõime siia Euroopa jalgrattaliidu kongressi.

Nendesse ametitesse valiti ta oma töövõime ja tahtmise pärast asju ära teha. Paljuski oli see ühiskondlikel alustel töö. Madise kadumisega on väga palju sõpru nii Euroopa rattaliidus kui ka UCI-s leinas. Teda hinnati rahvusvahelisel tasemel väga kõrgelt. Ta oli asjalik, tal olid head ettepanekud. On liikmeid, kes tahavad rahvusvahelises rattaliidus olla au pärast, aga Madis läks sinna tööd tegema ja tegi ka.

Märtsis plaanisime minna Tel Avivi Euroopa jalgrattaliidu kongressile, kahjuks see kongress jäi koroonaviiruse tõttu ära. Sinna ta oleks veel olnud võimeline minema. Veebruaris käis ta Belgias peakohtunikuks, pärast seda haigus süvenes.

Alar Arukuusk, sõber, klubi Tartu Maratoni volinike kogu esimees:

Madis oli nüüdisaegse Tartu maratoni asutajaid. 1990. aastate alguses, kui maratoni enam partei käsul ei korraldatud, oli Madis tulihingeline võitleja selle eest, et see jätkuks ja moodustataks klubi Tartu Maraton. Ta oli klubi asutajaliige. Et meie klubi 1993. aastal Worldloppeti liikmeks sai, oli suuresti tema teene – ta käis vastuvõtmise koosolekutel, esindas ja kaitses maratoni. Hiljem oli Madis Worldloppeti sarja peasekretär, pikamaasuusatamise sarjas väga tunnustatud ja hinnatud inimene.

Madis oli hingelt rattasportlane, aga harrastajana ka suusatamises kinni. Kui käisime teistel maratonidel ja tal oli võimalus starti minna, võttis ta meie kõigi üllatuseks alati numbri. Nii raske kui see ka oli, sest suusaoskus tal suurem asi polnud, aga oli suur tahtejõud ja tahtmine. Alati suusatas ta pikad maratonid välismaal lõpuni, ta oli Worldloppeti meister, üle kümne maailma maratoni mitu korda läbi sõitnud.

1997. aastal õnnestus tal esimest korda korraldada Worldloppeti aastakoosolek Tartus, suuresti tema kui peasekretäri tõttu sai kogu sarja peakontor siia.

Ükskõik, kas asi oli suur või väike, Madis tegi alati seda väga põhjalikult. Kui oli rattakohtunik või maratonide žürii liige, siis suure pühendumisega. See oligi, mis muljet avaldas ja mis jääb teda meenutama – ta jõudis väga palju teha ja seda kõike  suure pühendumisega.

Mati Tolmoff, sõber, kolleeg Tartu linnavalitsuses:

Ei ole kahtlust, et Madis Lepajõe teene on see, et Tartu maratonist sai Worldloppeti liige. Ta oli muide Eestis ka üks esimesi, kellest sai Worldloppeti sarjameister. Aga Madis on Tartule andnud väga palju rohkem.

Härma kooli lõpetanuna olid tal keeled suus ja suuresti tänu temale arenes linna välissuhtlus väga hoogsalt. Näiteks Lüneburgi lisandumine Tartu sõpruslinnade hulka on kahtlemata tema teene.

Võib öelda, et ka Aura keskuse idee sündimine on suuresti tema teene. Olime ühel komandeeringuhommikul Lüneburgi hotelli veekeskuse basseinis – Madis, mina ja Udo Viilukas – seal tuli mõte, et teeme Tartusse ka sellise. Uppsala veekeskuse vähendatud projekti võtsime aluseks.

Ma sain temaga tuttavaks 1983. aastal nääripeol, ta astus juurde, et tere, mina olen Madis. Vastasin: «Tere, mina olen Mati.» Ütlesin, et sain mõni nädal tagasi isaks, tema vastu, et sai ka mõni nädal tagasi isaks. Tütre nimi on Kati, minu tütre nimi on ka Kati.

Meil oli lisaks tööle ka perekonniti läbikäimist palju. Tema vanematekodu oli Viljandimaal Lepakosel, minu ämm on samast kandist pärit. Kurb on see, et noorelt lahkus tema õde Marju ja võrdlemisi heas loomeeas ka nende vanemad Jaan ja Leida, kes olid maaülikooli õppejõud.

Urmas Klaas, Tartu linnapea:

Madis oli suure südamega tartlane, kes tegi väga palju Eesti ja oma kodulinna heaks. Ta ise sealjuures eelistas jääda tagasihoidlikuks ja ütles, et ta parem ei räägi seda, mis ta teinud on, vaid lihtsalt teeb. Selline ta oligi: väga toimekas, väga erudeeritud, abivalmis, väga hea huumorimeelega, väga inimlik inimene.

Kui koos haridusministeeriumis töötasime, pidas ta tähtsaks, et haridusministeeriumi ametnikud käiksid tihedalt mööda Eestit ringi ja hoiaksid kätt pulsil, oleksid kursis eluga, suhtleksid inimestega. Ta ise oli väga hea suhtleja ja diplomaat.

Usutavasti tutvusin temaga, kui tema töötas linnavalitsuses ja mina Postimehes – me oleme tuttavad olnud väga pikalt. Linnavalitsuses oli meil väga hea koostöö. See aeg, kui ta ootamatult haigestus ja pidi jääma töölt kõrvale, oli meile kõigile keeruline.

Suhtlesime viimati telefoni teel aprilli lõpus enne tema 65. sünnipäeva, tegime talle linnavalitsuse kolleegidega videoõnnitluse, mille professor Peeter Padrik talle ette mängis. Ta saatis meile oma tänusõnad ja palus edasi öelda, et kahju, et tervisega niiviisi läks.

Tiia Karelson, kolleeg Tartu linnavalitsuses:

Töötasime Madis Lepajõega koos Tartu linnavalitsuse välissuhete osakonnas üheksakümnendate aastate alguses. Ta oli küll lühikest aega minu ülemus, aga see aeg oli meeldejääv. Tegime tublisti tööd, aga pidasime ka pidusid.

Madise huumorimeel, sõbralik olek ja spordimehe vaim aitasid meid alati igast olukorrast välja. Olime siis noored, täis teotahet ja optimismi. Olime raekojas väike aken suhtlemaks meile avanenud välismaailmaga. Madise tasakaalukus, rahulik meel, heasoovlikkus ja toetav hoiak andsid tooni meie tegemistele.

Kalmar Kurs, kolleeg haridus- ja teadusministeeriumis:

Kohtusin Madisega Tallinnas aprillis 1999, kui ma haridus- ja teadusministeeriumisse tööle läksin. Ta oli mu vahetu ülemus, juht, kolleeg palju aastaid kuni oktoobrini 2017.

Ta oli väga hea juht, kes usaldas oma alluvaid ja andis neile võimaluse vastutada. Kui asjad õnnestusid, lasi särada neil, kes tegid tegeliku töö ning väärisid kiitust ja tunnustust. Ta võttis selleks aega ja lõi võimalusi, et luua oma osakonnajuhatajate ja asutuste juhtidega meeskonnatöö meeleolu ja koostegemise vaimu.

Pikaaegse asekantslerina oli ta tasemel tippjuht nii oma ministeeriumi kui ka kogu avaliku teenistuse jaoks. Meenutan kas või ministeeriumi uue etapi asukohaga Tartus ettevalmistusi ja Tartust toimimist ning organisatsiooni arendamist. Me olime üks parimaid ministeeriume väga mitmel moel – näiteks olime hinnatud tööandja avaliku sektori organisatsioonidest parimana mitu korda.

Euroopa Liiduga liitumine, Eesti esindamine Euroopas ja liikmesriigina küpsuseksam eesistumiseks 2017 oli edukas periood nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka Eesti jaoks tervikuna. Madisel oli seal määrav roll. See oli tippvorm, kui kasutada spordimaailma sõnavara, millest ei saa ju tema puhul üle ega ümber.

Kahjuks ei võimaldanud ministeeriumis 2017. aasta sügisel hoogu üles võttev juhtimiskriis tal väga edukast Euroopa Liidu nõukogu eesistumisest lõpuni osa saada. Tartu õnneks jäi ta siia ning abilinnapeatöö sobis talle väga nii teemade kui ka senise kogemuse tõttu, ka töö Euroopa kultuuripealinna 2024 nimel. Tiitel käes, rõõmustasime koos, kuid edasisest ettevalmistustööst pidi ta kõrvale jääma nii poliitika kui ka hiljem tervise tõttu.

Madis tegi väga palju Tartu ja Eesti heaks, ka rahvusvahelisel tasandil mitmes valdkonnas nii tööalaselt kui ka hobidega seotult. Sügav kaastunne lähedastele, sõpradele ja kolleegidele mitmes majas ja maailmajaos.