Sopran Triin Lellep ja viiuldaja Anna Samsonova lõid liigutava muusikavideo, vaja läks telefoni, statiivi ja teipi

Laulja Triin Lellep (vasakul) ja viiuldaja Anna Samsonova tõestasid oma videoga, et vahel suudavad kaks naist seda, milleks muidu kulub terve vägi.

FOTO: Kristjan Teedema

Kaks klassikalise muusika interpreeti, laulja Triin Lellep ja viiuldaja Anna Samsonova otsustasid luua muusikavideo, ei režissööri ega operaatorit palgates, vaid ise nii kaadris kui ka kaadri taga tiimina töötades.

See on kahe ja poole minutiline pala, kus koos sopraniga soleerib viiul, taustaks valged kased ja veesilm. Loo autor on Triin Lellep, ja selle pealkiri «Stardust», eesti keeles «Tähetolm».

Tegijate sõnul on see nende kingitus publikule sõnumiga, et inimesed hoiaksid meeles, et isegi siis, kui on raske, säravad taevas tähed, millest mõni langedes võib täita ükskõik kelle soovi.

Pillimängust pikk puhkus

Anna Samsonova ütles isolatsiooniaega meenutades, et see andis talle mängimisest puhkuse. Põhitähelepanu nõudis hoopis kolme-aastane poeg, kes ei saanud aru, miks nad enam kuskil ei käi, ei mängutoas ega isegi mitte Lõunakeskuses.

Ühel päeval helistas talle Triin Lellep, kes nõudis, et nüüd lähevad nad lindistama, et võtku Anna viiul, tulgu ja improviseerigu midagi.

Anna naeris. Sest kui sa iga päev ei harjuta, kaotavad näpud kuigipalju oma osavusest ja need ei pruugi viiulil enam tabada seda õiget kohta…

Triin Lellep.

FOTO: Kristjan Teedema

Aga Triin Lellep ei teinud nalja. Saatis Annale noodid, ja ühe lindistatud klaverisaate. Anna kuulas, võttis viiuli ja asus mängima, nautides koosmusitseerimist inimesega, keda ta ei tundnud, kes aga paistis olevat väga musikaalne. Esitajaks oli prantsuse pianist Olivier Mazal, kellega Triin Lellep oli oma «Tähetolmu» esimese variandi Pariisis varakevadel juba salvestanud.

Loo oli ta komponeerinud umbes kolm kuud tagasi ajal, mil ärevaid uudiseid koroonahaigusest juba kõikjalt kostis. Aga Pariisis käis veel tavaline elu, toimusid proovid ja etendused. Ühel päeval asus Triin Lellep klaveri taga klahvidelt uut meloodiat otsima. Talle tundus, et maailmas on nootidest otsekui üleküllus ning et muusika on vahel liigagi keeruline. Mis saaks, kui kõik üleliigne ära jätta ning alles hoida vaid põhiline, mõtles ta. Sündis lihtne, aga Triinu meelest liigutav meloodia.

Kui ta seejärel asus laulu meloodia kallale, siis lõi ta selle kontrastselt teistsuguse, täis dissonantse ja retsistatiive, nagu mõnes modernses ooperis. Niisuguse loo nad koos pianisti Olivier Mazaliga tookord ära salvestasidki.

Elu Pariisis oli aga vahepeal muutunud. Tulid karmid teated, mis lubasid inimestel kodust väljas käia vaid tõendi ettenäitamisel. Triin Lellep ei tahtnud suurde linna nelja seina vahele vangi jääda,ja põgenes sealt sõna otseses mõttes. Tal õnnestus saada lennukipilet Helsingisse, kust pääses samal õhtul laevaga Tallinnassse. See oli päev enne seda, kui Eesti-Soome piir suleti.

Aga too Pariisis salvestatud lugu ei andnud rahu. See näis nüüd kuidagi tehislik. Kodus asus ta lauluosa ümber kirjutama, ja jättis sellegi lihtsaks, valides vaid ühe meloodia, mida korrata ja korrata. Siis sähvatas mõte viiulisoolost, ja pizzicatost ühes kohas.

Viiuldaja Anna Samsonova mängib Vanemuise sümfooniaorkestris, aga ka Hugo Lepnurme nimelises kvartetis, kellega Triin Lellep on varem koostööd teinud. Just Anna peale Triin Lellepi mõte tookord liikus ning selle peale, et koroonaja tingimusi arvestades saavad nad videot tehes ka kahekesi hakkama.

Maailmas on küllalt inimesi, kes teevad üksipäini väga paljusid asju: nad on nii artistid, saatejuhid, režissöörid, stsenaristid – selliste multitalentide looming on otsekui omaette kunstiharu. Ning miks nemad ei võiks proovida, mõtles Triin Lellep.

Telefon, statiiv ja teip

Kõigepealt salvestasid nad pala Ö stuudios. See nõudis kolm tundi.

Siis veetsid kaks tundi Emajõe lähedal dendropargis. Anna Samsonoval oli statiiv, Triin Lellepil uhiuus telefon ja väike käsistatiiv. Vaja läks veel teipi, musta ja valget kleiti ning sinist taevast.

Anna Samsonova.

FOTO: Kristjan Teedema

Pärast filmis Triin Lellep ennast koduaias ühe õitsva põõsa all. Tegi kolm katset. Vahepeal sadas rahet ja siis vihma ja siis tuli taas päike välja ning kolmas variant seal põõsa all juba sobis. Siis montaaž koduarvutis programmiga Premiere Pro!

Mida võiks taevast alla langev tähetolm Triin Lellepi ja Anna Samsonova elus täita?

«Viiulimuusika on ju abstraktne kunst, Triinul on vähemalt sõnad, aga minul ainult helid,» vastas Anna Samsonova. «Aga kui inimene mu mängu kuuldes tunnetab midagigi, või tajub näiteks külmavärinaid, siis on see mulle kõige suurem tasu.»

Triin Lellep oli Annaga nõus. Artistile on oluline, et esitatu inimesteni jõuaks, et see neile meeldiks ja neid liigutaks.

«Tähetolm» sai valmis sel nädalal ja on nüüd Youtube´ist leitav.

Tagasi üles