Enriko Talvistu: arhitektuuri dinosaurused koroonajärgsel ajal

Enriko Talvistu

FOTO: Margus Ansu

Kuidas koroonakevad inimkonna käitumist muudab, oleks ennatlik ennustada, arhitektuuriküsimustes võiks see meid ometi mõnevõrra teisiti mõtlema panna.

​Viirusepandeemiaaegne veider maailm on tekitanud hulgi mõtteid sellest, milline saab olema elu sellel planeedil edaspidi. Küll on väidetud, et kunstis hakkab rohkem olema internetil põhinevat, et muusikute kontserdid ja videod kanduvad rohkem üle internetti, et kirjanikud kirjutavad raamatuid või tekste enam internetti, et teatrilavastusi näidatakse rohkem ülesvõetuna kusagil võrgustikes, mitte teatrisaalis, või et uusi filme võetakse pigem üles televersioonis, et neid hiljem internetis, mitte kinosaalis näidata.

Ja kõige selle kultuuri eest olevat leitud võimalus küsida raha, selleta ei püsi loojad ju elus. Rääkimata sellest, et pooled töötajad, kes ei pea just midagi käegakatsutavat valmistama, püsivad kodukontorites ning ettevõtetel tuleb edaspidi järjest väiksemaid kontoreid üürida.

Ei taha küll tegeleda ennustamisega ehk nagu ütles kadunud Peeter Tulviste, et ta tänab omaaegset Tartu linna töörahva saadikute nõukogu (praegu linnavolikogu), kuna see keelas ära kerjamise ja ennustamise kui sotsiaalsed pahed, aga ajaloolasena suhtun kõige tuleva vaid seniste rikutud või rikkumata kogemuste põhjal etteütlemisse siiski pika hambaga. Pigem kipun uskuma seda, et see paar kuud ei suuda tänapäeva tsivilisatsiooni raskeveduri liikumisse märgatavat jälge jätta ning inertsist paneb see edasi sama tempoga, ehkki peal on uus reklaam ja värving. See on loomulikult usk, mitte põhjendatud seisukoht.

Ometi on detaile, mille suhtes võiks olla kogemustele toetudes ettevaatlik. Läinud nädalal lugesin Massach­usettsi tehnoloogiainstituudi õppejõu ja arhitekti Carlo Ratti tähelepanekuid ja seisukohti. Ta kirjutas arhitektuuri dinosaurustest, mida oleks ehk tarvis muutma hakata.

Ometi püstitab viimatise viirusekriisi valguses Ratti küsimuse, et kui patsient siseneb sellesse kliinikudinosaurusesse või kombinaati, kas ta tuleb sealt välja haigemana, kui ta sisenedes oli.

Üks temale murevalmistajatest olid tohutud superkliinikute kompleksid. Meilgi Tartus ehitatakse Maarjamõisa kliinikule veel kolm korpust juurde, osaliselt vanu uuendades. Kaob ilmselt ära lastekliinik, mis nüüd on pooleks nakkuskliinikuga ühes majas. Jääb vist osa kopsukliinikust, sest tuberkuloos on endiselt üks võimsaimaid nakkushaigusi, ning ilmselt osa psühhiaatriakliinikust, sest seal on veidi eripärane ravi.

Loomulikult pole ma spetsialist nüüdisaegse ravi efektiivsuse asjus, et millises hoones ja kui heade võimalustega on seda kõige parem osutada. Jäägu see pigem ravi osutajate pädevusse.

Ometi püstitab Ratti koroonakriisi kontekstis küsimuse, et kui patsient siseneb sellesse kliinikudinosaurusesse või kombinaati, kas ta tuleb sealt välja haigemana, kui ta sisenedes oli. Profaanile täiesti lubatav kahtlustus nüüdismeditsiini suhtes, mis ootaks vastuseid professionaalidelt.

Ratti ise projekteeris uue nakkuskonteineri, mis pandi möödunud kuul üles Torino haigla juurde. Just suletud merekonteineri, mida tänapäeval üha enam ehitamisel kasutatakse, oh õudust, ka elamute ehitamisel. Ratti eesmärk oli sel puhul kõigi vahenditega varustatud eraldatud nakkushaiguste raviruumi loomine.

Hiljuti ühe Washingtoni haigla arsti arvamusest kuulsin, et nendele pole tavaline neljajalgse voodiga ravikoht ammu enam mõeldav. Sealne ühiskonna rikkus ei eelda tavaliste voodite paigutamist suurde vaheseintega eraldatud spordisaali, vaid pigem on see seatav haiglavoodi eraldi ruumis, mille juurde tulevad elekter, hapnik ja vaakum. Seadmete internet võib ju olla ka wifi abil. Vastasel juhul pole nüüdisaegsel ravil mõtet.

Ratti projekteeritud nakkuste ravi konteineris on kõik need ühendused, voodid ja seadmed, aga lisaks on seal sees ka negatiivne rõhk, mis tähendab seda, et õhk koos viirustega ei pääse sealt kontrollimatult välja nagu olemasolevates haiglate ventilatsioonisüsteemides. Ta pakub ka välja, et selliseid konteinereid võiks nakkuspandeemiate puhuks toota ja ladustada ning võtta need kiiresti kasutusele pandeemia puhkedes, mitte kogu aeg nende käigushoidmise kulusid kattes.

Loeng suurele auditooriumile on muutumas igandiks. Pigem omab tähtsust töö väiksemates rühmades või individuaaltöö koostöös õppejõuga.

Saksamaal ehk enim viirusest kannatada saanud Baierimaa keskhaigla, mis asub Münchenis, andis möödunud nädalal käiku uue, viirusnakkuste ravi korpuse. Vähe sellest, et see asub muust haiglast eraldi, koosneb see ka võimalikult eraldatud raviplokkidest, vältimaks osakonnasiseseid nakkusi. Küllap võiks siin koroonakogemusest tingituna olla mõtteainet ka ülikooli kliiniku kompleksi arendajatele, aga eks nad juba mõtlevadki selle üle.

Teise dinosaurusena tõi Ratti välja ülikoolide tohutud kampused ehk linnakud, eelkõige ehk USAs eneses. Viirusekarantiini aeg näitas sealgi, et suure osa õpet igasuguse tänapäevase hariduse andmisel saab korraldada interneti teel. Loeng suurele auditooriumile on muutumas igandiks. Pigem on tähtis töö väiksemates rühmades või individuaaltöö koos õppejõuga.

Jällegi ei taha olla ülikooli õppejõu ja hindaja rollis, aga mõtlemisainet võiks olla neilegi. Küsimus on selles, kui suure osa ülikoolide elik kõrghariduse andmise kuludest võtab tohutu kinnisvara omamine ja ülalpidamine; kas kõik õppejõud ja üliõpilased peavad kindlasti ühel ajal ja ühes majas kaheksast viieni kohal olema. Tegelikult kõik muidugi ei ole ja eks kohtkindlad laboridki huugavad siis, kui vaja.

Tartu ülikooli moodsaim Delta õppehoone informaatikutele ja majandusteadlastele kahjuks sellist tulevikunägemust avatud õppest eriti ei paku. Ikka pigem need koridorid ja kabinetid. Ülikooli raamatukogu on samas suletud ja tühi, sealsetest individuaalõppe kabinettidest rääkimata. Ei tahaks ennustada, aga ilmselt ei hakka tulevikus Tartu ülikooli õppetöö toimuma ainult peahoones, nagu see oli 19. sajandi alguses, vaid siiski laiemalt, ka laborites. Mingisuguseid muutumisi pole aga liiast oodata.

Tagasi üles
Back