Sander Mändoja: Pirogovi reeglid ja akadeemiline vaim

Sander Mändoja Foto: Erakogu

Debatt Pirogovi platsil alkoholi tarvitamise lubamise või keelamise ümber on vahelduva eduga kestnud aastaid ning on eriolukorra ja linnavalitsuse kavandatud (kuid siis tagasi võetud) eelnõu tõttu jälle tartlastel kõneaineks.

Arvamusartiklis kirjutas Markus Meier (TPM, 19.5), miks senine kord peaks säilima ning millist ohtu kujutab Pirogovi platsil alkoholi tarvitamise keelamine üliõpilaste vaimuvabadusele. Kuigi loo autor on sõna võtnud tudengite nimel, leidub nii üliõpilaste kui ka tartlaste hulgas laiemalt ka neid, kellel on Pirogovi platsi kui õllejoomise kohta puudutavas üsna teistsugune arusaam.

Alustagem ajaloost ja traditsioonidest, mida on toonitanud ka autor. Praegu Pirogovi plats oli enne teist maailmasõda hoonestatud ala ning mingisuguseid tudengite murul istumisi seal ei toimunud. Küll kohtusid tudengid enne sõda lokaalides, millest mõni võis asuda enam-vähem praeguse haljasala kohal.

Luba Pirogovi platsil suvel lahjat alkoholi tarvitada anti linnavolikogu otsusega 2002. aastal. Nende andmete põhjal võib järeldada, et «ainulaadne tava» platsil koguneda ja õlut juua ei ulatu isegi kahe kümnendi taha. Muidugi võib väita, et tudengid lõõgastusid Pirol alkoholi seltsis juba varem, aga sama saab öelda kõigi südalinna haljasalade kohta.

Üliõpilasvaim peitub kindlasti palju enamas kui alkoholis.

Meier esitleb lahja alkoholi pruukimise luba kui võimaluse loomist ühiskonna arenguks geniaalsete ideede tekkeks. Jään seisukohale, et head ideed tekivad ka vägijooke manustamata ja pigem võib naps tuua pähe halbu mõtteid, mis kehvemal juhul ka realiseeruvad. Ei ole õige panna võrdusmärki tudengite vaimutöö ja alkoholi vahele ning võrdsustada jõudeaja mõiste alkoholi tarvitamisega. Suhelda ja ennast hästi tunda saab edukalt ka õlle- või siidripurgita. Kui alkohol kipub juba kohustuslikuks kaaslaseks saama, on aeg sügavaks sisekaemuseks ja vajaduse korral tuleks pöörduda spetsialistide poole.

Hämmeldust tekitab alkoholi tarvitamise õiguse kõrvutamine akadeemilise vabadusega. Viimane tähistab minu jaoks mõttevabadust ning voli vabalt uurida ja arutleda huvipakkuvaid teemasid. Näha Pirogovi platsil kehtiva korra võimalikus muutmises ohtu akadeemilisele vabadusele devalveerib seda mõistet, sest üliõpilasvaim peitub kindlasti palju enamas kui alkoholis.

Olen isegi tudengina Pirogovil õlut joonud ja sõpradega vestelnud. Päris mugav on. Kuid sõpradega vestelda saab ka kainena ja Tartu kesklinnas on palju mõnusaid söögikohti, kus endale klaas või kaks märjukest lubada. Ilmselt pole linnavalitsusel midagi status quo hoidmise vastu, kui kõik haljasalal viibijad piirduksid paari pudeliga, jääksid viisakaks ega rikuks avalikku korda. Reaalsus on teistsugune.

Enamik tudengeid on mõistlikud vastutustundlikud inimesed, seda enam on tõenäoline, et ideed, algatused ja sõprussuhted sünniksid ka siis, kui raekojataguste arutelude juurde enam napsu võtta ei tohiks.