Kirg õlle vastu täitis terve toa

Toomas Konseni kollektsioonis kõrguvad haruldaseks muutunud õllekastide virnad laeni ja õlletaara, mil vanust kuni paarsada aastat, täidab suuri riiulipindu. Ent ta kogub muudki Liivi- ja Eestimaa õlletootmise ajalooga seonduvat. Kogus on tal üle 3500 õlle tootmisega seotud eseme.

FOTO: Sille Annuk

Kõik algas A. Le Coqi tehase tilgapudelist, milles vanaema tavatses äädikat hoida, aga nüüd on Toomas Konseni kogus mitu tuhat eset, mille näitamiseks plaanib mees kunagi muuseumi rajada.

Toomas Konsen ei tee saladust, et tema lugupidamine õlle vastu on suur. Aga kirg õlletootmisega seotud esemete vastu tohutu. Üks kollektsionäär, kes Konseni kogu kiitis, ütles, et õllekaste on maast laeni. Ja see on sulatõsi. Kuid õllekastid on vaid murdosa kogust.

Ruumis, mida Konsen nimetab ateljeeks, on vitriinis kümneid ja sadu õllepudeleid – korgiga ja korgita, etiketiga ja ilma. Üht kätte võttes ütleb Konsen, et just sellisest jõid tudengid Tartu ülikooli taasavamise aegu 19. sajandi algul.

Teise puhul juhib tähelepanu, et õlu on toodud Liivimaa pealinnast Riiast, aga pudelisse villitud Tartus Tallinna uulitsas (praeguses Staadioni tänavas), nagu etiketilt näha. Tähelepanuväärne seepärast, et märgib raudteeliikluse algust – hobutranspordiga olnud suurte õllevaatide nii kaugele vedamine tülikas ja ajakulukas.

Mõnel pudelil pole etiketti, sest see on ajaga kaduma läinud või pudelilt ettevaatlikult maha võetud, et albumisse panna. Mõned pudelid on ajast, kui sildistamine polnud veel tavaks ja teave õlle valmistaja kohta oli pudelisse vormitud.

Õllepealinn Tartu

Konsen ütleb, et teda huvitab õlletootmise puhul kõik – pudelid, etiketid, korgid, kannud, kastid, korvid, dokumendid. Niisamuti õlletootmisega koos käinud karastusjookide tootmisse puutuv.

Keskendunud on ta Liivi- ja Eestimaa õlleajaloole, et tööpõld oleks hoomatavam, ja just tööstuslikule tootmisele – koduõlle pruulimine pole tema mängumaa.

Ajalised piirid on tinglikult 18. sajandi lõpp, kui tööstuslikku laadi õlletegu hakkas hoogu koguma, ja möödunud sajandi keskpaik.

Töömaa avarusest annab aimu, et ainuüksi Tartus oli 19. sajandil kuus õlletööstust, mistõttu Konsen nimetab Tartut Eesti õllepealinnaks.

«Tudengid ja muidu lür­­bijoojad, kes Pirogovi platsil istuvad, ei teagi, et joovad Alexander Diedrich Musso õlletehase keldri peal,» ütleb Kon­­sen.

Ta jätkab, et oli Pärtelsi õlletehas praeguse Illegaardi hoovi peal, oli Kütmani tehas, oli Livonia tehas Ülejõel, oli Gamb­­rinius Supilinnas. Ja muidugi Schrammi õlletehas Rüütli tänavas, praeguse A. Le Coqi eelkäijaid.

Uhkusega otsib Konsen välja 1874. aastal Schrammi tehase uue hoone nurgakivi silindrist leitud dokumendid ja esemed. Silinder tulnud päevavalgele teetööde käigus, selle sisu rändas ilma peale laiali.

Konsen, kelle kollektsionääristaaž on 34 aastat, ütleb, et tal kulus paar aastat, et silindris olnu uuesti kokku koondada. Kõik pole veel õnnestunud, aga suur osa siiski. On dokumente, fotosid tolleaegsest juhtkonnast ja teistest hoone ehituse võtmetegelastest, tolleaegseid linnavaateid. Üks omapärane ese on tehaseraha, mille eest töölised võisid saada liitri lahjat õlut päevas või suppi.

Ent peale nende tööstuste jäävad Tartu praegustesse piiridesse ka mitme mõisa pruulikojad. Kui lisada veel 20. sajandi esimesel poolel õlle tootmisega seotud kohad ja hooned, saaks kokku väga pika ekskursioonituuri, märgib Kon­­sen.

Üliõpilaskorporatsioonidele on Konsen tänulik kombe eest, et Bierfuchs’id pidid koguma õlleetikette ja nende juurde ülestähendusi tegema. Tänu sellele on säilinud väga haruldasi silte.

Kaks pudelit puudu

Konseni kogutud õlletaara hulgas on tõelisi haruldusi. Nii näitab Konsen Jõhvi mõisas tsaarikoja tarbeks pruulitud õlle pudelit. Ja lisab, et teadaolevalt on neid pudeleid säilinud kaks ja pool, see tähendab, et üks on katkine.

Kogujale on mõnikord väärtuslikud ka katkised pudelid. Kui näiteks talumees on pudelilt väitsaga korki maha kangutanud ja seejuures on pudelilt kild välja tulnud, ei ole pudel sugugi väärtusetu. Ka mõni pudelipõhi võib anda huvitavat infot.

Oma suure kogu näitamiseks on Konsen pidanud plaani avada muuseum, isegi hoone on välja vaadatud, kuid seni on mõte raha taha jäänud.

Mis puudu on, mida tahaks? «Palju tahaks. Teada olevatest pudelitest kaks on puudu. Üks oli Saku tehase pudel, oksjonil jäin ilma, see läks nii kalliks,» vastab Konsen. «Kogud on juba sellised, et pooleli jätta oleks ka imelik.»

Odav hobi see tõesti pole. Konsen ei taha küll rahast rääkida, aga ütleb siiski, et mõni mees on õllepudeli eest saanud autoraha. Siiski mitte uue auto jagu.

Tagasi üles