Jüri Kõre: räägime lemmikutest!

Jüri Kõre Foto: Arvo Meeks

Magistri tänava parkimismaja võiks ju võita Euroopa parkimisauhinnagi, aga ons meil seda auhinda ja parkimismaja üldse vaja?

Meil kõigil on lemmikud. Lemmikraamat, -film, -kõrts või -kohvik. Lemmikud kõnelevad meist ja maailmast meie ümber. Kvaliteedist. Lemmikuid luuakse. Konkursside, žüriide, auhindade jms abiga. On selline iga-aastane auhind nagu The European Parking Award (Euroopa parkimisauhind). Selle saaja on projekteerinud ja ehitanud eriti ägeda parkimismaja, loonud parkimissüsteemi, mis on varasematega võrreldes täiesti uus kvaliteet. Allakirjutanu kaheldamatu lemmik on 2015. aasta võitja, Rotterdami turuhoone parkla.

Selle võiduprojekti tuumaks on hoone sisse mahutatud turuhall. Maja kestaks või kooreks on üürimaja. Mitte odav hostel, vaid linna kallimate korterite kogum. Ja alla, merepinnast allapoole, jääb parkimismaja. Viimane on teiste hooneosadega võrreldes muidugi disainilt tagasihoidlikum. Kuid seda tehnilisem, nutika teavitus-, broneerimis- ja piletisüsteemiga, ruumis orienteerumist hõlbustavate lahendustega («päikese» asukoht ilmakaarte mõttes on maa all sama, mis maa peal, jms imeasjad).

Ida-Euroopa ei ole valdkonna uuendajana sugugi autsaider. Viimasel viiel aastal auhinnatute hulgas on Serbia pealinna jalakäijate alaga piirnev parkimismaja ja tšehhide tänavaparkimise tehniline lahendus.

Võitja pakutud hind olevat liiga kõrge. Mis peaks siis olema enampakkumise eesmärk, kui mitte parim hind?

Tartu Magistri tänava parkimismaja on tasa ja targu kavandatud juba tubli kümnendi. Pingutatud silmapaistva arhitektuuri nimel. Vaieldud laiema äriidee üle, mis meelitab maja klientideks autojuhtide kõrval ka jalakäijad ja rattasõitjad. Ja otsitud nutikaid lahendusi, mis lubavad ruumi parimal moel kasutada. Miks siis selliste ettevalmistuste peale mitte mängida natuke mõttega: äkki see maja võidab ka Euroopa parkimisauhinna?

Paraku on väga põhjalikult ette valmistatud projekti hoonestusõiguse enampakkumise tulemusest keskmisel linnakodanikul raske aru saada. Võitja pakutud hind olevat liiga kõrge. Mis peaks siis olema enampakkumise eesmärk, kui mitte parim hind?

Parima pakkuja suutlikkus töö lõpule viia olevat kaheldav. Aga need, kellel pole ette näidata varasemat töökogemust, hanke tingimuste kohaselt ju ülepeakaela lõppvooru ei pääsenud?

Hoone ehituse pika ettevalmistusloo jooksul on räägitud palju murejutte. Alates muidugi sellest, et hoone asukoht eeldab pisut soliidsemat otstarvet. Meie turistide enamik hakkab maja kohta ütlema ju autotalli(!). Ja lõpetades teadjatega, kelle väidete kohaselt tahavad projektist potentsiaalselt huvitatud tegijad oma poliitilist kapitali välja võtta. Pisut tugevamas valuutas.

Linna kasu kogu ilusast üritusest ümmargune null!

Et avalikkuse ees toimuvate etlemiste kõrval on asju, mida lepitakse kokku piltlikult öeldes garderoobides, sellest annab tunnistust Tartu võimukoalitsiooni väiksemate osaliste käitumine.

Koalitsioonist opositsiooni poolele potsatanud keskerakondlased on nn tänavatöö ehk linlasi huvitavate teemade asemel terava tähelepanu alla võtnud oma hoovis toimuva. Volikogu tegutsemise reeglid eriolukorras, videokonverentsid jms. Ilmselgelt erutavad need teemad lisaks 49 volinikule paari kodanikku. Sama seis on sotsidega.

Üleriigilises lehes (Eesti Päevaleht) kuulutatakse jalgrattasõidule suurt tulevikku. Tartus lüüakse ehtsate autosõltlastena järjepanu templeid kirjaga «Tehtud!» uutele parkimismaju lubavatele planeeringutele.

Tegelikult on praeguseks selge, et Magistri tänavale kultuurikeskuse ehitamise plaani takistuseks pole kahe asutuse jaoks vajaliku pinna nappus.

See loetelu algab kesklinna üldplaneeringuga sätestatud Vanemuise ja Magistri tänava parkimismajast. Siis Fortuuna tänavale tervisekeskuse kõrvale kavandatud hoone. Viimasena värskelt kesklinna parki ehitatavasse kultuurimajja lubatud autoalad. Garaaž ja kultuur – kes neid suudaks lahutada!

Tegelikult on praeguseks selge, et Magistri tänavale kultuurikeskuse ehitamise plaani ei takista kahe asutuse jaoks vajaliku pinna nappus. Tuleviku raamatukogu ei ole eilne raamatuhoidla. See on üleriigiline ja -piiriline laenutussüsteem, ukselt uksele vuravate pakirobotitega, elektrooniliste andmekogude infot vahendav.

Sama kehtib ka kunstimuuseumi kohta. Tore, kui hoidla on näitusesaaliga samas majas, ruumikas konverentsikeskus toob ehk raha sisse. Kas see aga meelitab ligi uusi näitusevaatajaid? Mitut näitust vaatab tartlasest abiturient aasta jooksul? Näituste avamisel piisab nende kokkulugemiseks ühe käe sõrmedest.

Koroonakriis tõi arvutisõprade ekraanidele kuulsad kunstiteosed kõigist loomevaldkondadest. Ka Tartu kunstimuuseumi homne näitus pole enam see, mis ta oli täna või eile. On hoopis intensiivsem, hoopis sügavam, hoopis mastaapsem. Põrandapinna suurenemisega kaasnevate kommunaalkulude asemel eeldab kopsakamat komandeeringu ja kindlustuse eelarverida. Kuigi arutlusse on argumendina toodud praegune häda- ja eriolukord, olid nimetatud suundumused teada kümnenditaguse Magistri tänava kultuurikeskuse ideevõistluse ajal. Praegu hakkavad nad lihtsalt üksteise järel realiseeruma.

Kuni garaaži vundamendivaiad pole veel ehituspatsile jõudnud, saab asja muuta. Tühja sest Euroopa parkimisauhinnast. Kultuuril on ellujäämise kunstide hulgas mäekõrguselt suurem roll kui autol!

Rotterdami turuhall, üürielamu, parkimismaja. Foto: Arhitektuuribüroo Mvrdv