Sirje Toomla: kas kriisil on uks?

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Kriisist väljumise võti peitub kiires kohanemises uute oludega, ütles Tartu kriisimeeskonna juht, kui linnas alustati «eriolukorrast väljumise kampaaniat». Aga miks me üleüldse sinna kriisi sisenesime – ükski täiemõistuslik inimene seda ju ei teeks – ja nüüd veel võti ka kadunud, mõtlesin tülpinult, sest kriisist ja eriolukorrast väljumisest saab lugeda ja kuulda pea igal sammul.

Kriis on raske olukord või seisund ning ka majanduselu järsk häire, kuid kindlasti mitte konkreetne ruum. Väljuda saab aga, vähemalt eesti keeles, ruumist (ja sinna tuleks ka siseneda), see ruum ei pea olema just seinte ja katusega, aga mingil viisil piiritletud küll. Näiteks koer väljub aiast, jõgi sängist, rong Tartust või seeneline metsast. Olukorral kui abstraktsel mõistel pole aga mingeid käega katsutavaid ega isegi mitte kujutletavaid piire. Teisalt tähendab sõna «väljuma» veel ka «algust saama, lähtuma», näiteks külast väljus vaid üks tee.

Kriisist väljumise puhul on näha taas täiesti ebamõislikku inglise keele mõju (exit – väljuma, lahkuma), justkui eesti keeles sobivad sõnad puuduksid. Pole ju kriisid ja nendest üle saamine meie mail uued nähtused, millele omast käes pole kohe sõna võtta. Sõna exit on meile eriti tuttavaks saanud palju kõneainet pakkunud Brexiti (kohversõna Britain + exit) kaudu, samuti kohtab seda sõna palju üldkasutatavates hoonetes rohelistel siltidel, kus need tähistavad ruumist väljapääsu.

Kriisi kui olukorraga tuleb lihtsalt hakkama saada, kriisi võib seljatada ja kriisist võib ka välja tulla. Välja tulema ja väljuma on küll osaliselt sünonüümid, kuid igas lauses neid teineteisega asendada ei saa. Kui keegi satub supi sisse, siis üritab ta sellest võimalikult puhta nahaga välja tulla, mitte väljuda.

Kriisi kui olukorraga tuleb lihtsalt hakkama saada, kriisi võib seljatada ja kriisist võib ka välja tulla.

Eriolukorraga on enam-vähem sama lugu: sinna samuti keegi ei sisene ega välju sealt. Eriolukorra teatavasti kehtestas või kuulutas välja valitsus ning valitsus selle ka lõpetas või tühistas – ei mingit väljumist kuskilt. Küll aga võib kõne alla tulla tavaellu naasmine, sest eriolukord oma erilisusega lõi sassi kõigi igapäevaelu. Naasmine ei pruugi aset leida ühekorraga, selleks ka on loodud «eriolukorrast väljumise» strateegiaid ja plaane.

Eriolukorraga käivad kaasas kõikvõimalikud piirangud ning just need on need, mis on takistanud inimestel oma harjumispäraste asjadega tegeleda ja majandusel toimida. Seega võiks toda strateegiat nimetada hoopiski piirangute leevendamiseks/pehmendamiseks või eriolukorrast tavaolukorda ülemineku plaaniks/kavaks, siia võib veel lisada sõna «järkjärguline» või kasvõi «astmeline».

Kõrgemalt poolt lendu lastud halb keelend, seekord siis kriisist/olukorrast väljumine, valgub laiali sama kiiresti kui hiljutine pahalane koroonaviirus. Kuulajad-lugejad võtavad selle omaks, süüvimata selle sobivusse emakeelde, ning järjekordne kahju eesti keelele tehtud.