Kriis on raske olukord või seisund ning ka majanduselu järsk häire, kuid kindlasti mitte konkreetne ruum. Väljuda saab aga, vähemalt eesti keeles, ruumist (ja sinna tuleks ka siseneda), see ruum ei pea olema just seinte ja katusega, aga mingil viisil piiritletud küll. Näiteks koer väljub aiast, jõgi sängist, rong Tartust või seeneline metsast. Olukorral kui abstraktsel mõistel pole aga mingeid käega katsutavaid ega isegi mitte kujutletavaid piire. Teisalt tähendab sõna «väljuma» veel ka «algust saama, lähtuma», näiteks külast väljus vaid üks tee.
Kriisist väljumise puhul on näha taas täiesti ebamõislikku inglise keele mõju (exit – väljuma, lahkuma), justkui eesti keeles sobivad sõnad puuduksid. Pole ju kriisid ja nendest üle saamine meie mail uued nähtused, millele omast käes pole kohe sõna võtta. Sõna exit on meile eriti tuttavaks saanud palju kõneainet pakkunud Brexiti (kohversõna Britain + exit) kaudu, samuti kohtab seda sõna palju üldkasutatavates hoonetes rohelistel siltidel, kus need tähistavad ruumist väljapääsu.
Kriisi kui olukorraga tuleb lihtsalt hakkama saada, kriisi võib seljatada ja kriisist võib ka välja tulla. Välja tulema ja väljuma on küll osaliselt sünonüümid, kuid igas lauses neid teineteisega asendada ei saa. Kui keegi satub supi sisse, siis üritab ta sellest võimalikult puhta nahaga välja tulla, mitte väljuda.
Kriisi kui olukorraga tuleb lihtsalt hakkama saada, kriisi võib seljatada ja kriisist võib ka välja tulla.