/nginx/o/2019/07/04/12326170t1h4291.jpg)
/nginx/o/2020/05/19/13108673t1hadba.jpg)
Tartu Postimees uuris kuuelt kõrgelt ametikandjalt, mida nemad peavad äsja ametlikult lõppenuks kuulutatud eriolukorra kõige olulisemaks õppetunniks ja mida kasulikku me võiks koroonakriisist tulevikku kaasa võtta.
KÜSITLUS ⟩ Milline oli eriolukorra kõige olulisem õppetund?
Aune Valk, Tartu ülikooli õppeprorektor
/nginx/o/2020/05/19/13108677t1hff74.jpg)
Sellel, et kiire üleminek e-õppele saaks toimuda, on oma eeldused. Arvan, et Eesti ülikoolid ja koolid tervikuna said selles olukorras väga hästi hakkama. Üks selge õppetund oli see, et meil on väga vaja haridustehnolooge (Tartu ülikoolis on ametis õppedisainerid), kes saavad tulla appi ja tulidki. Sellised üle öö toimuvad muutused pole kerged, ei saa lihtsalt öelda, et läheme kohe üle e-õppele. Kindlasti on olnud ka probleeme, aga tervikuna on see ikkagi olnud paljuski uskumatu lugu, et saabki inimestele öelda, et hakkame nüüd e-keskkondades õpetama, ja see toimib.
Gea Kangilaski, Tartu abilinnapea
/nginx/o/2020/05/19/13108679t1he089.jpg)
See pole päris õppetund, vaid pigem hea kogemus kriisiolukorrast: rasketel aegadel hoiavad inimesed väga kokku ja on võimelised tegema tööd hästi konstruktiivselt. Kogesin, et mul on tohutult töövõimelised kolleegid. Ollakse valmis kohe reageerima, tegema päevaplaanides muudatusi, minema kodukontorisse. Isegi need, kellele infotehnoloogia kasutamine oli keerulisem, ei öelnud, et neil on raske, vaid olid valmis tegema kõik, et leida lahendus.
Me saame hakkama ja hoiame kokku – see suhtumine ise on juba pool võitu. Kui me oleks palju tegelenud arutlemisega selle üle, kas see kõik on üldse võimalik, siis oleks me palju aega raisanud. Aga me tegutsesime usus, et lahendused tulevad töö käigus. Ja tulidki.
Alar Karis, Eesti Rahva Muuseumi direktor
/nginx/o/2020/05/19/13108683t1hdb65.jpg)
Arvan, et see õppetund ei selgu veel täna, vahetult peale eriolukorra lõppu. Tõenäoliselt see arusaamine võtab natuke aega.
Kindlasti kõik asutused, kaasa arvatud Eesti Rahva Muuseum, said teatava kogemuse, kuidas on võimalik oma tööd ümber korraldada suhteliselt kiiresti ning töötajaid välja õpetada midagi muud tegema. Kindlasti sai paljudele ka selgeks, kas kaugtöö neile üldse sobib või mitte.
Krista Aru, Tartu ülikooli raamatukogu direktor
/nginx/o/2020/05/19/13108688t1hf027.jpg)
Kui me koostame kriisiolukorra kavasid ja mõtleme läbi plaane, kuidas seesugustes olukordades käituda, tuleb kõigepealt mõelda, kuidas inimestel oleks parem: kuidas inimene end turvaliselt ja hästi tunneks, ükskõik, mis olukord võib juhtuda. Ma ei olnud seda endale nii selgelt ja teravalt teadvustanud. Kogu aeg on mõeldud sedapidi, et kui juhtub näiteks tulekahju, siis kuidas evakueeritakse inimesi ja korraldatakse kõike füüsilist. Aga see, kui palju inimene vajab hingelist ja vaimset tuge, oli korralikult teadvustamata. See ongi kõige olulisem õppetund.
Toomas Kapp, Tartu veevärgi juhataja
/nginx/o/2020/05/19/13108689t1he820.jpg)
Eesti digiareng andis võimaluse tööd ja õpet jätkata. Piirangute ajal kasutusele võetud lahendused annavad tõuke hakata aega palju efektiivsemalt kasutama. Vee-ettevõtted elutähtsa teenuse osutajatena võtsid meetmed kasutusele enne eriolukorda, otsides ja vahetades infot nii siinsete kui ka piiritaguste kolleegidega. See täitis lünga, sest vastavalt ametilt küsimustele vastuseid ei tulnud.
Vee-ettevõtete töötajad üle Eesti olid tublid, tagades tarbijaile puhta vee ning juhtides ära reovee oludes, kus ei olnud lõplikult selge, kas selles protsessis, eriti reovee kaudu, võiks olla oht nakatuda. On praeguse maailma eripära, et olud võivad muutuda väga kiiresti. Mõne majandussektori väga kiire seiskumine annab põhjust kõigil nii töised kui ka töövälised protsessid ja harjumused läbi mõelda ning ümber kujundada. Läbi on vaja mängida eri stsenaariumid, näiteks see, mis saab siis, kui teiste riikide tarned katkevad. See ei pruukinud olla viimane viirus või olukord, mis me ellu lühemaid või pikemaid muudatusi teeb.
Andres Dvinjaninov, näitleja ja Karlova teatri juht
/nginx/o/2020/05/19/13108690t1ha195.jpg)
Esiteks ma arvan, et ma ei ole ainus, kes avastas, kui väga ta armastab oma tööd. Kui väga tahaks teha seda, mida teha ei saa! Minu puhul käib jutt näiteks pooleli jäänud etendusest «Vanuse viiskümmend varjundit» ja Kaunimate Aastate Vennaskonna tuurist. See on üsna õnnestav avastus, et sa tegelikult oledki tahtnud neid teha. Sa mitte ei rõõmusta selle pärast, et sa neid ei saa teha, vaid kurvastad päriselt selle pärast, et neid teha ei saa.
Teine õppetund on see, et kui hea on teha töid, kui sul pole kiiret. Pean end suhteliselt kärsituks inimeseks, aga nüüd võisin täiesti rahulikult visata nurka vanasõna, mis ütleb, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Need läksid rahulikult homse varna, sest kiiret ei ole kuhugi. Sain lõhkuda puid või kaevata maad, lõigata viljapuude oksi ja teha kõiki neid töid, mis maal elades tegemata on jäänud – teadmisega, et sa teed neid siis, kui sa tahad, nii kaua, kui sa tahad ja nii kiiresti, kui tahad. Aeglaselt elamise mõtet praktiseerisin esimest korda.
Targemad inimesed on ammu öelnud: elage kiirustamata. Nüüd, kui mul on juba kaks kuud kestnud pühapäev, pakub see harukordset võimalust teada saada, mis tunne see on.