Te, kommud, peaksite minema töölaagrisse maasikaid korjama – need olid sõnad, mille mulle veebivestluses ütles hiljuti üks sõber, kellega on jäänud suhtlus unarusse ja seda põhjusel, et ta elab Eesti teises otsas.

Kommude all pidas ta silmas ajakirjanikke ehk siis teiste hulgas ka mind. Hea nali, mõtlesin alul. Ülejäänud vestlus aga tõestas, et naljast on asi kaugel. Sõbral oli ajakirjanikele hinnangut andes tõsi taga.

Jutt sujus huvitavatel emotsionaalsetel radadel. Küsisin, mis on tema arvates Eesti ajakirjanduse põhiline viga. Selgus, et ajakirjandust tehakse kallutatud arvamuslugudena. Följeton olevat selle saasta tootmise koondnimi. Pikas perspektiivis lähevad seetõttu meediaettevõtted pankrotti, prahvatas ta.

Veel mainis sõber, et üha rohkem inimesi suundub tööle alternatiivsetesse sisutootmisüksustesse. Temagi toetavat iga aasta sadade eurodega Objektiivi. Kuigi pärast esmast puhangut ta veidi taandus (see on ju meediamajade, mitte sinu süü) ja isegi palus vabandust, tean, et kamraadi jutt oli siiras ja vahetu.

Olen niisiis kallutatud ja (enese teadmata) kellegi ideoloogilises teenistuses. Kui tuua võrdlusse muusika, siis seda meloodiat eri variatsioonides olen ma viimastel aastatel palju kuulnud. Ja kindlasti pole ma ainuke ajakirjanike seas.

Sõber väljendas oma hoiakuga teatavat vasakliberaali- ja meediaviha, ajakirjanikke sildistavat suhtumist, mis on aastatega inimeste alateadvusesse kogunenud. Samasugust juttu räägivad need, kes meediat mingil põhjusel ei usalda. Ja oleks vale väita, et siin meie, ajakirjanikud, peeglisse vaatama ei peaks.

Järgmiseks üritasin end pisut kaitsta. Mulle kipub seesugustel puhkudel alati meenuma üks Ilmar Raagi meediakommentaar, mida sõbrale soovitasin ja mis just kallutatusest kõnelebki. Tõlgendades Raagi sõnu, julgen arvata, et nullpunkt ehk poliitiline neutraal on juba olemuselt probleemne mõiste. Nagu Raag rääkis: inimene tajub kallutatust vastavalt sellele, millised on tema enda poliitilised eelistused.

Sageli annab just faktide oskuslik kokkusobitamine ja julge tõlgendamine loole pooltooni, mille tõttu on seda huvitav lugeda. Autori hinnang paneb lugeja huvituma ja sellest pole pääsu. Ja nii libisebki ajakirjanik märkamatult kallutatuse kaldteele.

Siit edasi mõeldes: kui EKRE toetaja märkab, et teed ajakirjanikuna erakonna suhtes kriitikat, oled hetkega ilmselgelt sotside poole kaldu. Ja muidugi ka vastupidi. Kui aga kirjutad EKREt soosiva artikli, siis erakonna toetaja üldjuhul kallutatusesüüd ei näe. Paradoksaalne. Sellest aga sõbrale ei piisanud. Sest Raag polevat piisavalt autoriteetne allikas. Ajakirjanikud on end ikkagi ise täis teinud. Auditoorium ei usalda neid enam, olgu nad kasvõi rahvusringhäälingust. On tekkinud pudulojuste kamp, kes omavahel omasid kiidavad. Eneseimetlejate klikk. Punkt.

Hingasin juba märksa raskemalt ja pähe kogunes pisuke ärevus. See on tunne, mis on mind ennegi vallanud ja just siis, kui polariseerumine ühiskonnas saavutab haripunkti mõne raskekaalulisema aktsioonina. On lained, mis üle pea kokku löövad. On palju viha, ärplemist ja üksteise süüdistamist. Stopp! Katkestasin viisakalt vestluse ja suundusin õhtuste toimetuste juurde ...

Olen seda lühikest, ent üsna tihedat vestlust mitu korda peast läbi lasknud ja on paar asja, millele tahaksin juhtida nii sõbra kui ka avalikkuse tähelepanu. Eeskätt väitele, et meediamajad toodavad uudiste asemel kallutatud ajakirjandust ja seejuures olen mina mutrike, kasulik idioot, kes seda eesmärki täide viib.

Usun, et ka sõbra mainitud Objektiiv on vajalik ja me ei tohiks kuidagi häbimärgistada inimesi, kes seda väljaannet hindavad ja huviga loevad. Neid sõpru-tuttavaid on mul teisigi.

Eesti suuremaid ajalehti ja portaale alternatiivmeediaga võrreldes ilmneb aga kohati, et näiteks Objektiivile ebasümpaatne Eesti minister seal mitmel juhul sõna ei saa. Tema sõnavõtt on refereeritud teisest väljaandest ning ajakirjanik ministrilt kommentaari küsinud pole, kuigi fookus on just ministri öeldul. Kas see siis on tasakaalustatud ajakirjandus või mitte?

Peavoolumeedia küll üritab neid vigu vältida, kuid aja puudusel, ajakirjaniku subjektiivsete hinnangute tõttu või mingil muul põhjusel jääb siiski oluline allikas teinekord ka küsitlemata. Nii et kallutatud on sel juhul ju mõlemad. Ja kallutatus ilmneb seega nii Postimehes, Ekspressis, Delfis kui ka Objektiivis.

Sageli annab just faktide oskuslik kokkusobitamine ja julge tõlgendamine loole pooltooni, mille tõttu on seda huvitav lugeda. Autori hinnang paneb lugeja huvituma ja sellest pole pääsu. Ja nii libisebki ajakirjanik märkamatult kallutatuse kaldteele.

Samas ei taha ma väita, et ajakirjanik ei peaks püüdma olla võimalikult neutraalne uudiste loomisel. Siiski on žanripiirid näiteks uudise, reportaaži või arvamusloo vahel teinekord segased, lugusid kirjutavad luust ja lihast inimesed, nende väärtused, maailmavaade ja emotsioonid saavad osaks artiklist. Ja kui kirjutada poliitikast, mõjutab ilmselt igaüht tema enese maailmavaade – sellest ei näi pääsu olevat ja siin on raske jääda lõpuni neutraalseks.

Sõbrale tahaksin ma öelda: ajakirjanikuna pole ma tundnud kordagi poliitilist survet kirjutamisele ja julgen väita, et kui seda tunneksin, otsiksin endale üsna kiiresti mõne stressivabama ja rahulikuma töö.

Sõber väljendas oma hoiakuga teatavat vasakliberaali- ja meediaviha, ajakirjanikke sildistavat suhtumist, mis on aastatega inimeste alateadvusesse kogunenud. Samasugust juttu räägivad inimesed, kes meediat mingil põhjusel ei usalda.

Ma usun, et ükskõik kelle käes on ühe või teise väljaande rahakott, võim ja ükskõik mil viisil proovitakse ajakirjanikku mõjutada, on viimasel alati õigus ja võimalus vastava loo kirjutamisest keelduda.

Kui asi peaks minema nii teravaks, et sõnavabadus satubki päriselt löögi alla, võib ta ukse kinni lüüa ja lahkuda, sest hea ajakirjanik leidis, vähemalt enne koroonakriisi, alati tööd. Ja leiab ka muutuvas ühiskonnas, kui on aldis kohanema. Neid äraminejaid on olnud mitmeid ja on raske ette kujutada, et väljaandesse tööle tulevad uued inimesed on varmad poliitilisi eesmärke ellu viima. Isegi kui väljaande omanik üritab ajakirjanikke poliitiliselt mõjutada, tekib viimastega lojaalsuse probleem nii või teisiti. Olgu nad siis vasak- või paduparempoolsed.

Lõppkokkuvõttes ei ole ka omanikul vaja hinge vaakuvat toimetust, vaid üksust, mis toimib päriselt.

Nii et ajakirjaniku kallutatus võib tuleneda küll maailmavaatest, see võib olla teadlik või tekkida tema enese teadmata, kuid oma kallutatuses on ajakirjanik siiski enamasti vaba. Ta valib ise, kuidas ja millest kirjutab. Kui ta seda ei tee, on tõepoolest tegu nn kasuliku idioodiga, kes on kellegi teenistuses.

Kui nüüd järele mõelda, siis suhtlesin nimetatud sõbraga vahest kõige tihedamini ligi 15 aastat tagasi. Ei olnud siis veel EKREt selle praeguses tähenduses, ammugi mitte Objektiivi ega ka mitmeid teisi entusiastlikke netiportaale. Kui tollal oli levinud mõiste alternatiivmeedia, tähendas see minu jaoks midagi muud kui nüüd. Pigem teatud ajakirju, fänziine, ehk rohkem popkultuurile keskendunud väljaandeid.

See, kuidas me tänapäeval poliitilist kultuuri ja ka selle äärealasid tajume, on üsna palju muutunud. Poliitilisest segmenteerumisest ja maailmavaadete paljususest lähtuv, poliitikutelt algtõuke saanud, ajakirjanike vahendatud ja lugejate vastu võetud info on sel kümnendil kõlakodade abiga loonud inforuumi, mida veel kümmekond aastat tagasi polnud. Ja poleks olnud võimalik ka sedalaadi vestlus minu ja mu sõbra vahel.

On tervitatav, et on olemas alternatiivmeedia, sest kodanikuühiskond ju tähendabki, et sõna saavad võimalikult erinevad huvirühmad. Siiski võiks aeg-ajalt süveneda eri maailmavaateid esindavatesse ja ka peavoolu meediaväljaannetesse. Arvamuste paljusus ehk siiski pigem aitab arvamust kujundada, kui pärsib selle adekvaatsust. Maailmavaade või erakondlik eelistus on küll viimane asi, mille pärast sõbraga piike ristama või tülli minema peaks. Sõpradele ja lähedastele võiks inimene olla eelkõige kaasteeline, mitte kasulik idioot. Seejuures peaks ajakirjanikud kallutatusest hoiduma nii palju kui võimalik ning seda ei tohiks ei õigustada ega klikkide nimel sündida laskma.

Vt ka Ilmar Raag, «Valimiste nõiakatel», 2. osa: vaenuliku meedia fenomen. ERR, 2019.