Galerii ERMi taha kinno kogenes 39 autoseltskonda ja rebane

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Copy

Reede õhtul kell 22.15 lõi Eesti Rahva Muuseumi taga Raadi vanal lennuväljal helendama seitse meetrit kõrge ja kümme meetrit lai ekraan, millelt sai jälgida Kaljo Kiisa 1967. aastal valminud filmi «Keskpäevane praam».

Juba natuke enne kella kümmet olid kaks esimest rida autodega täidetud ja viimane kinoline saabus mõni minut enne seansi algust. Kokku 39 autot.

Vaatajate hulgas olid enamasti nooremad inimesed. Triinu Roosileht ja Henrik Veeremäe olid varustanud end hilise õhtusöögiga, ühel oli süles pitsa ja teisel käes vrap. Nad ütlesid, et autoga kinno tulid nad seetõttu, et ometi oli põhjus kodust välja tulla ning mis filmi puutus, siis seda ei olnud nad kunagi varem ka näinud.

Sedasama kinnitas ka üks kahe lapsega pere. Neist ei olnud keegi kunagi varem autokinos käinud, film oli samuti nägemata ning ka nemad rõõmustasid, et ometi oli hea põhjus kodust väljatulekuks.

Kui «Keskpäevane praami» algustiitrid juba jooksid, sättis end ühte tuledevihku vaatama aga päris viimane kinoline, ilma auto ja kaaslaseta, küll aga pika saba ja pika ninaga – rebane.

Teda ei näinud esimestel minutitel hirmutavat miski, nagu metsloomadele, kellest linnaloomad on saanud, päris tavaline.

Pärast seda, kui rebane oli saanud ühelt kinokülastajalt läbi autoakna visatud vorstikese, kadus ta kinoasfaldilt.

Film rääkis aga sellest, kuidas jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu praamil satuvad kokku kõige erinevamad inimesed: juuksur oma dotsendist abikaasaga, tema sõjainvaliidist vend koos õe hüljatud lapsega, neli murdehuvilist tudengineidu ja neli noort spetsialisti, bussitäis mandril käinud saarlasi ning armunud paar, kes end jänestena veoautokoormas praamile smuugeldanud. Haige peaga tüürimees laseb eeskirjadele vaatamata pardale kaks kütuseautot ja keset merd selgub, et praamil seisva veoauto furgoonis on süttinud puuvill. Osades: Ada Lundver, Eino Tamberg, Enn Kraam, Kersti Gern, Arne Laos, Kalju Karask, Heino Arus, Lea Unt, Uno Loit.

Elektriteatri autokino kavva tuleb kodu- ja välismaiseid dokumentaalfilme ja möödunud aastate mängufilme. «Meil on natuke kunstilisem ja rahulikum filmivalik, mis soosib aja maha võtmist ning väldib lisaärevuse tekitamist,» on põhjendanud Elektriteatri produktsiooni eest vastutav Mihkel Salk. «Filmivalikul võtame kindlasti arvesse, et tegu ei oleks väga keerulise ja raskesti jälgitava filmiga, sest autokino formaat ei soosi seda.»

Laupäeva õhtul näeb USA dokumentaali «Wolfpack – Manhattani hundid».

Elektriteater on ka varasematel suvedel autokino korraldanud.

Märksõnad

Tagasi üles