RMK üraskitõrje hoopis soosib üraski levikut, mets hävineb (45)
/nginx/o/2020/05/14/13101507t1h30f8.jpg)
Kuuse-kooreürask ohustab Eestimaa kuusikute püsima jäämist, sest senised tõrjemeetmed on ebapiisavad või suisa kahjulikud. Aga mis siis on valesti?
Miks küll peaks ühele tavalisele eestlasele huvi pakkuma, kas Eestis on kuuse-kooreürask kontrolli alt väljumas? Eriti veel, kui arvestada asjaolu, et kaks aastat juba mühinal levinud kahjur ei pälvinud tüki aja jooksul isegi metsameeste erilist tähelepanu. Olukorra tõsidus jõudis keskkonnaministeeriumile ja metsandussektorile päriselt kohale alles mõni kuu tagasi. Maha magati seega kahjuks kaks aastat.
Kuid eestlased muretsevad looduse käekäigu pärast. Aina enam kinnitust saav mure, et kümne aasta pärast võib lisaks lageraielankidele laiuda Eestis 10 000 – 50 000 hektarit kuivanud kuusekõrbeid, ei jäta ilmselt eestlast ükskõikseks. Varem või hiljem tuleb keegi vastutama panna, sest rahvas ei jää lõpmatuseni vaikselt pealtvaatajaks. Halvimal juhul juhtub Eesti kuusikutega sama, mis on juhtunud juba Saksamaal, Tšehhis, Poolas. Kuusikud surevad hektarite viisi kuuse-kooreüraski ründe all ja olukorrale ei suudetagi piiri panna.
Kuidas siis üraski levikut ohjeldada, et kaitsta Eestimaa metsa ja looduskeskkonda laiemalt?
Arvamusi leidub seinast seina. Näiteks RMK on alustanud linnurahu ajal mastaapset raietegevust kuuse-kooreüraski kolletes ja eesmärk ohjeldada üraskite levikut raiete abil esialgu tuhandel hektaril.
RMK on kindlaks teinud, et kahjustatud metsa on väga palju, selle puiduvaru küündib 400 000 tihumeetri kanti ja ilmselt kasvab kahjustatud metsa osakaal lähematel aastatel veel mitu korda.
Olles oodanud ise metsamehena juba kaks aastat, et üraskiprobleemiga tõsisemalt tegelema asutaks, oli esmane uudis üraski ohjeldamise plaanidest korraks isegi rõõmustav. Kui puhang on paar aastat teada, aga keegi midagi ette ei võta, tundub igasugune uudis alguses lootustandev.
Kuid see, kuidas nüüd käib üraski ohjeldamine, on inimestele ja minule kui elupõlisele metsamehele šokk. Keegi polnud valmis selleks, et üraskikolletes hakatakse maha raiuma kvaliteetseid üraskitest puutumata metsaosi. Palgivirnad aina kasvavad ja jääb mulje, et üraskitõrje sildi all täidetakse sootuks kehva talve tõttu raiumata jäänud toormemahtude plaani. Raiutakse mitte ainult okaspuud, vaid ka lehtpuud.
Üraskikoldeid oli metsades üle mõistuse palju ja kõik olid otseselt seostatavad metsaraiumisega. Metsamehena jäi mulle mulje, et metsa oli majandanud inimene, kes ei oma mingitki metsanduslikku haridust. Kui miskit andis valesti teha, siis see oli tehtud valesti.
Mis mõju sel RMK stiilis üraskitõrjel linnurahu ajal kuusemetsale on, saame teada lähema kolme kuni viie aasta jooksul. Kuid varasemate põlvede metsamehed suhtusid üraskitõrjesse hoopis teisiti ja tõrje käis palju looduslähedasema strateegiaga. Selline üraskitõrje, et massiliselt lõigata kuusepalki kasvavast metsast, ei tulnud kõne allagi. Aga see oli ka aeg, kui harvestriliisingud ei vajanud iga kuu maksmist, sest neid masinaid lihtsalt polnud.
Kui Eesti mets pakkus veel tööd metsavahtidele, oli selge reegel, et 1. maiks peab olema metsast ära viidud lõigatud kuusematerjal, see tähendab toorest puust lõigatud materjal. See, mis jäi mingil põhjusel metsa, tuli seal ära koorida 1. maiks. Mai keskpaik on käes ja meil on metsades üle 100 000 tihumeetri kuusematerjali maha lõigatud ja ootab üraskit.
Võrdluseks: vanasti metsavahid raiusid linnurahu ajal ainult püünispuid, ühe hektari kohta viis kuni kümme puud üraskikolletes, ja seadsid üles feromoonpüüniseid, et aidata looduskeskkonnal üraskitega toime tulla.
Olen käinud mitmes RMK raiutud üraskikoldes ja klassikalist püünispuud pole võimalik leida, püünispuid lihtsalt pole. Ja feromoonpüünised puuduvad täielikult. See-eest leiab meeletutes kogustes lõigatud kuusepalki, paberipuud ja küttepuud. Ühe raiejuhtumi kohta tegin ka keskkonnainspektsioonile avalduse, kuna maha raiutud oli suures koguses sanitarraiete nõuetele mittevastavat metsa, vähemasti mina ei leidnud ühtegi tõendit selle kohta, et raiutud puud vastanuks sanitarraie nõuetele.
Üraskitõrje RMK stiilis pahandab tõsiselt inimesi, kuna tõrje sildi all raiutakse välja kvaliteetset metsa ja lisaks kuivanud kuused, mille koore all talvituvad üraskitest toituvad parasitoidid ja röövputukad. Kui raiume igast üraskikoldest välja kuivanud kuused, kindlustame kuuse-kooreüraskile ohutuma tegutsemise metsamassiivides aastateks.
Eriti kahjulik on selline raiumine ajaperioodil, kui kuuse-kooreürask talvitub maa sees ning üraskitest toituvad parasitoidid ja röövputukad asuvad kuivanud kuuskede koore all. Kuivanud kuused saadetakse kasulike putukatega lihtsalt massiliselt ahju või pelletitehastesse ja selline tegevus ei saa kuidagi olla kasulik üraski ohjeldamisel. Kuid kahtlemata aitab täita toorme varumise lepinguid.
Kui Eesti mets pakkus veel tööd metsavahtidele, oli reegel, et 1. maiks peab olema metsast ära viidud lõigatud kuusematerjal. Mai keskpaik on käes ja meil on metsades üle 100 000 tihumeetri kuusematerjali maha lõigatud ja ootab üraskit.
Aprilli lõpul sai Lõuna-Eesti metsadesse teekond ette võetud ja vaatepilt oli katastroofiline. Lõuna-Eestis on ühtlasi RMK üraskikaardile märgitud kõige enam üraskikoldeid, mis lähevad raiumisse või on juba raiutud.
Kohalik elanik oli valmis näitama, kuidas RMK Lõuna-Eesti metsade majandamine käib. Silma hakkasid ulatuslikud harvendusraied kuuseenamusega puistutes ja sellele järgnenud tormimurrud. Üraskikoldeid oli metsades üle mõistuse palju ja kõik olid otseselt seostatavad metsaraiumisega. Metsamehena jäi mulle mulje, et metsa oli majandanud inimene, kel polnud mingitki metsanduslikku haridust. Kui miskit andis valesti teha, siis see oli tehtud valesti.
Kohalik elanik teadis kõnelda, et varematel aegadel töötasid RMK selles piirkonnas kohusetundlikud metsamehed, aga noored lihtsalt täidavad kõrgemalt poolt ette antud toorme varumise mahtu. Pean nentima, et üle 80-aastast ilusat looduslikku metsa leidus mõnel üksikul eraldisel, enamasti oli alla 40-aastane noor mets ja lageraied, mida rikastasid omakorda tormimurrud ja üraskikolded kuivanud kuuskedega.
Ma olen 14-aastase töökarjääri jooksul igasugust jama näinud erasektoris ja RMKs, aga see vaatepilt läks hinge, kuna kuuse-kooreürask lihtsalt paneb kõik nahka ja inimene on ise kõik selleks teinud, et see nii läheks.
Kuuse-kooreüraski massilise leviku edu on paljuski seotud valesti majandatud kuusikutega ja kuna pindalalt on meil kuusikuid väga suurtes mahtudes harvendatud valesti, siis on küllaltki tõenäoline, et oleme üraskivastast võitlust juba kaotamas. Muret tekitab veel seegi, et RMK ei ole paika pannud strateegiat, kunas võiks hakata kuusikute harvendusraieid piirama. Kuuse istutamise mahte ei ole lähitulevikus samuti plaanis vähendada, kuigi probleemide leevendamiseks oleks vaja hakata looma segapuistuid.
Kuuse-kooreüraski ohjeldamine vajab toimivat strateegiat ja harvestriga metsa maharaiumine linnurahu ajal teeb ilmselt karuteene kogu Eestimaa kuusikutele.
