Väikseski koduaias saab käed mullaseks teha

Jüri Laurson

FOTO: Margus Ansu

Eesti inimest tuntakse suure töörügajana, see on aidanud ellu jääda nii laastava katku, nälja, sõdade, okupatsioonide ja majanduskriiside ajal. Kindlasti ka koroonaepideemia elame üle. Põllumajanduses ja maaelus on taasiseseisvunud Eestis toimunud suured muutused, kuid põllutööga sinasõbraks saamiseks ei ole siiski vaja taga nutta kolhoosiaega. Võimalust käsi mullaseks teha leiab hea tahtmise korral praegugi igaüks.

Koroonakriisi ajal on küllap igaüks saanud aega mõelda võimalusele, kuidas kriisiaja piirangutega toime tulla. Vikerraadios soovitas üks teadjamees, et selleks tuleb lõpetada molutamine ja arvutisõltlastest lastel tundide kaupa arvuti taga istumine.

Paljud on leidnud, et alustada võiks kevadel minipõllutöid oma väikeses koduaias või suvekodus. Samas on paljudel ikka ka maal elavaid vanemaid, vanavanemaid või teisi sugulasi, kelle juures saaksid (linna)lapsed kevadistel aiatöödel meelsasti abiks olla.

Esineb olukordi, kus mõni maal elav esivanem või sugulane ei ole põdura tervise tõttu suuteline enam aia- ja põllutöid tegema ning nemad vajavad kindlasti kevadistel töödel mitte ainult moraalset, vaid ka füüsilist abi. Aitamise rõõm on suur, aga ühtlasi avardaksid kevadised aias tehtavad taimekasvatustööd paljudel noortel silmaringi, võimaldaksid tutvust teha tegeliku põllumajandussaaduste kasvatamisega ja näha, kui palju on vaja tööd, et köögiviljad, nagu kartul, peet, porgand, kaal, kapsas ja sibul, jõuaksid toidulauale.

Linnaski on igal korteriomanikul, kellel on vähemalt rõdu, võimalus kasvatada seal maitsetaimi, kurki või mõne tomati. Taimi kasvatavad paljud korteriomanikud aknalaual pottides ette, et viia need edaspidi maale suvekodu väikesse aeda või seal asuvale katmikalale kasvama.

Hea ongi näha, kui lastega pered tegutsevad kevadistel aiatöödel, see kasvatab arusaamist, mida on vaja keskkonnasäästliku mahepõllumajanduse jätkusuutlikuks arenguks. Oma koduaias saab igaüks kindel olla, et viljade kasvatamisel pole umbrohutõrjeks tarvitatud​ glüfosaadipõhiseid herbitsiide või et maa harimisel mulla viljakuse säilitamiseks on kasutatud orgaanilisi väetisi ehk sõnnikut, komposti ja haljasväetist.

Komposti tegemise ja haljasväetisega väetamisega saab iga hobiaednik hakkama. Loomadelt saadava sõnnikuga oma väikese maalapi väetamisega on potipõllumehel mõningaid raskusi. Aeg on teinud oma korrektiivid: ühe või kahe lehma pidajaid leidub harva ning neilgi kulub sõnnik oma põllulapile ära.

Muidugi leidub neidki eramu ja suvekodu omanikke, kes leiavad, et praegusel ajal ei tasu neil aedviljade kasvatamine ära. Lihtsam ja mugavam olevat muru niita kui jännata taimekasvatusega.

Mugavusalas elavad inimesed on eksiteel – nad jäävad ilma potipõllumehe rõõmust, kui seemne mulda paned ja näed, kuidas taim tärkab ja lõpuks saaki andma hakkab. See tekitab potipõllumehele suurt rahuldust ja rõõmu ning toob korraga kätte kaks rikkust – materiaalse ja emotsionaalse. Õigus on ütluses, et seemne külvamisel ja puu istutamisel oled õnnelik.

Ülenurme vallas asuv Kuusiku talu kasvatab taimi ja köögivilju. Pildil kassetis kasvatatud kapsataim.

FOTO: Margus Ansu

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles