Sakova tunnistab, et peale ambitsiooni analüüsida Mihkelsoni filosoofiliselt ja poeetiliselt rikkaid romaane sobiva meetodiga ja sobivas kontekstis küdes temas ka seletamatu huvi mäletamise ja valuga seotud küsimuste vastu. «Olin lummatud nendest teekondadest, mida nii Christa Wolfi kui ka Ene Mihkelsoni romaanide jutustajad ette võtavad. Ma küll ei mõistnud neid lõpuni – teatud asju saabki mõista alles hiljem, küpsema inimesena –, kuid need äratasid minus aukartust ning soovi neist midagi õppida,» tunnistab ta raamatu eessõnas.