Aleks Desjatnikov: tudengite koduõpe kui õudusunenägu ebasotsiaalsest maailmast

Aleks Desjatnikov

FOTO: Kristjan Teedema

Üliõpilastel tuleb varasemast veelgi rohkem teadmisi sisuliselt iseseisvalt omandada, sest videoloengud ei asenda kohtumisi ega ole tõhus viis teadmisi omandada, kuigi õppejõud annavad endast parima, et ainet märgatavalt ahendatud tingimustes ikkagi edasi anda.

Alates 16. märtsist ei toimu ülikoolides kontaktõpet. Üliõpilased ja õppejõud läksid ajutiselt üle kodu- ja elektroonilisele õppele. See tähendab, et veebipõhiseks muutusid loengud, seminarid ning kõigi kodu- ja hindeliste tööde esitamine ja arutamine. Mõnes aines asendusid loengud iseseisva õppimisega õppejõu antud kirjanduse alusel. Tahan jagada lugejatega oma muljeid, kuidas käib selline õppevorm ning mis mulje jätab.

Esiteks, kiiduväärt on otsus ülikooli raamatukogus raamatute laenutamist jätkata. Kahju siiski, et ei saa eriolukorra lõpuni raamatukogus kohapeal raamatuid lugeda, sest laenutamiseks neid kõigile tavaliselt ei jagu. Ei saa ka raamatukogu mitmekesise ajalehtede ja -kirjade valikuga tutvuda ning kursusekaaslastega kohtumisi pidada.

Eriolukorra esimestel nädalatel oli aga raamatukogu täiesti kinni ning õppejõudude kõrval olulisimale teadmiste allikale ei pääsenud ligi. Veebikirjandus on piiratud hulga kasutajate jaoks ja lisaks esinevad õiguslikud takistused, kuidas seda koju «laenutada». Paberallikatega on parem töötada, sest paneb raamatu või artikli sisusse süvenema, ühismeedia ei vii siis tähelepanu mujale ja lugemine ise on nauditav.

Peaaegu võimatu on keskendunult kolm-neli tundi arvutiekraani vaadata, kuulata ja konspekteerida, sest silmad ja selg väsivad sellest.

Teiseks, kaugõppe tingimustes saab hommikul natuke rohkem magada, sest ei pea loengusaali kiirustama. Videoloengule pääseb arvuti kaudu paari minutiga ligi. Siiski ei ole videoloengud tõhus viis uute teadmiste omandamiseks, sest õppejõu jutule on sellise õppevormi puhul raske keskenduda. Peaaegu võimatu on keskendunult kolm-neli tundi arvutiekraani vaadata, kuulata ja konspekteerida, sest silmad ja selg väsivad sellest. Olen ka tähele pannud, et suudan kodus õppejõu jutule ainult lühikeseks ajaks korraga keskenduda ning siis läheb tähelepanu mujale.

Kodus on raske aru saada, kus algab videoloeng või -seminar ja lõpeb kodu. Küllap paljud tudengid valmistavad ja söövad videoloengu ajal hommikusööki, sest varem ei viitsi ärgata ning kuhugi minema ju ei pea. Kellelgi vedeleb laual värske ajaleht, mida suutmatusest loengule keskenduda hakkad lugema, või käib videoloengu taustal valitsuse pressikonverents või on lahti ühismeedia. See kõik segab keskendumist.

Õppejõud ei suuda kogu tahtmise juures ennast arvuti vahendusel tudengite ees kehtestada, sest selleks peab ta füüsiliselt kohal olema, tudengitega silmsidet hoidma (arvutikaamerasse vaatamine ei aita palju) ja oma karismat edasi andma. Oluline on füüsiliselt ülikoolis käimine, kuna ülikooli õhkkond soodustab erinevalt kodusest rohkem õppimist ja õppejõu jutule keskendumist.

Ülikoolis oli ka enne eriolukorda palju iseseisvat õppimist, näiteks tuli koostada referaate, valmistuda seminarideks, lahendada kaasuseid, lugeda õppejõu antud kirjandust ja valmistuda eksamiteks. Nüüd tuleb aga veel rohkem teadmisi sisuliselt iseseisvalt omandada, sest videoloengud ei asenda kohtumisi ega ole teadmiste omandamiseks tõhus viis, kuigi õppejõud annavad endast parima, et aine ahendatud tingimustes ikkagi edasi anda.

Kolmandaks, suur hulk koduülesandeid tuli varem teha ja esitada arvutis. Pärast kaugõppele üleminekut muutusid veebipõhiseks ka loengud, seminarid, suulised esinemised, hindelised tööd ning kõigi kodutööde esitamine ja arutamine. Tudengil kulub õpinguteks keskmiselt kuus-seitse tundi päevas, vahepeal aga koguni terve päev, sest eeldatakse, et tema koolikoormus on umbes 35 tundi nädalas. Lõviosa sellest toimub nüüd arvuti taga.

Tulevikus mõjub see tervisele halvasti, sest silmad ja selg väsivad arvutist ära. Selle vastu aitaks ehk sport, kuid spordiklubid ja ujulad on valitsuse otsusega kinni pandud ja viimase ajani olid keelatud ka igasugused rühmatreeningud treeneriga. Igaüks ei soovi jooksu- ja rattatreeninguid teha ning siis on lihtsam trenn tegemata jätta. Isegi kõndimist on nüüd tudengitel ainult lähima poeni. Kesklinnas ei olnud enam põhjust jalutada, sest ülikool on ja kaubanduskeskused olid viimase ajani kinni.

Muidugi on kahju, et kaks kuud ei ole ma näinud kursusekaaslasi ja suuremat osa oma ülikoolisõpradest. Isegi meeskonnatööd tehti videokõne vahendusel, mitte raamatukogus või kohvikus, kuna need olid kinni. Mulle ja paljudele teistele on see katsumus. Inimesed tahavad ikkagi näost näkku suhelda. Igatsen ka ülikoolielu järele. Erinevad ülikooliga seotud klubid ja korporatsioonid, ka näiteks väitlusklubi, kus mina käin, ei saa praegu veel koguneda.

Oluline on füüsiliselt ülikoolis käimine, kuna ülikooli õhkkond soodustab erinevalt kodusest rohkem õppimist ja õppejõu jutule keskendumist.

Õnneks tundub, et kroonviiruse levikut on suudetud kontrolli all hoida ja mai algul alustati eriolukorra piirangute leevendamist. Ootan Tartu ülikoolilt ja riigilt, et ülikoolis toimuksid füüsiliselt vähemalt eksamid ja eksamikonsultatsioonid. Igatsen pastaka ja paberiga tehtavate hindeliste tööde järele.

Lisaks peab õppejõul olema võimalik kontrollida, kas tudeng teeb eksamit ausalt või mitte. Kodus on seda õppejõul raske teha. Hea oleks, kui eksamiülesandeid ei tehta sel korral väga keeruliseks, arvestades seda, et senisest enam teadmisi tuli eriolukorra ajal iseseisvalt omandada.

Ülikoolid tuleb lahti teha ja tõhusa õpetamisviisi juurde naasta. Neil õppejõududel, kes kuuluvad riskirühma ja soovivad semestri lõpuni tudengeid kaugõppe vormis õpetada, tuleb seda siiski võimaldada. Kontakttundide ja eksamite ruume tuleb tuulutada ja desinfitseerida ning tudengitel kahemeetrist vahet hoida.

Tähtis, et ülikoolid saaksid lõpuks õppetööd jätkata. Muidu meenutavad ülikoolid kirjanik Andrus Kiviräha kirjeldatud koduinimeste liiki, kes ei julge pärast maailmas kroonviiruse ilmsikstulekut enam toast välja minna, sest õues leidub igasuguseid haigusi, ning nad ei tuleks enam värskes õhus toime (EPL, 30.4).

Koduõpe ülikoolis näitas, et elu võib käia kodus ja arvuti kaudu, kuid mulle ja usun, et paljudele teistele meeldib elada maailmas, mis on laiem kui kodu ja lähim pood ning huvitavam kui sülearvuti ekraan. Koduõpe jäägu õudusunenäoks sellest, kuivõrd ebasotsiaalseks ja tervist vähe väärtustavaks võib maailm tehnika arengu tõttu kujuneda.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles