Enriko Talvistu: kahekorruseliste puukuuride maailm

Enriko Talvistu Foto: Margus Ansu

Tartul oleks aeg mõelda laiemalt küttesüsteemide saneerimisele, selmet aidata ehitada uusi kahekorruselisi kuure.

Viimasel aastal on Tartu puitasumites valminud või valmimas mitu nn regenereerimisprojekti, kui seda vananenud sõna võib veel kasutada. Põnevaimad nendest on kahtlemata Öö tänava kvartal Pargi ja Päeva tänava vahel ning praegu Supilinnas ehitatav Oa tänava lõpu kompleks selle ja naabertänavate ääres. Üsna osavalt on nendes järele aimatud piirkonna varasemaid ehitusmahte ja vähemalt kattematerjale.

Veel 30 aastat tagasi, nõukogude ajal oleks sinna ju järjekordsed paneelelamud rajatud. Võib olla ju maitse küsimus, kas Supilinnas võiks üks maja vahelt ära jäänud olla, sest muidu on liiga tihe, või et Öö tänaval oleks ka viilkatused pidanud olema nagu mujal Karlovas. Usun, et me harjume kiiresti ning algsed maitse-eelistused ununevad.

Nende väikesemahuliste korterelamute puhul on aga kadunud kaks varasemat tüüpilist detaili kogu krundi ansamblis – need on garaažid ja küttehoidlad-kuurid. Kunagistest kohustuslikest pesuköökidest ja välikäimlatest rääkimata.

Autostumine on Öö tänaval lahendatud eduliselt parkimisega hoonete keldrikorrusele. Supilinnas seda ilma hoonete korruste arvu suurendamata, eeldades üleujutuse ohtu, poleks kahtlemata teha saanud. Ja ikkagi on parem, kui elanike autode parkimine on sillutatud pindadega hoovides organiseeritud, mitte kusagil suvalisel hoovimurul või äärekivita tänavapeenral.

Muidugi on kahju, et jääb ära kõrghaljastus hoonete vahel, aga isegi tarbeaedade puudumise korral on äärelinnade kitsaste kruntide kiuste ikka leidunud aegade jooksul need ruutmeetrid, kus see või teine biomass ennast üles sirutab. Tarvis on vaid mõni kümnend oodata.

Elektrisüsteemi järgi otsustades võib öelda, et on vaid aja küsimus, millal see maja põlema läheb ja hoonestustiheduse järgi süütab kogu küla.

Teine lugu on küttehoidlate ehk puukuuridega, mis juba varasemast kinnisvaraarendajate ajast sadakond aastat tagasi rajati ruumipuudusel krundile kahekorruselistena. Seda Eestis eriti iseloomulikult just Tartus. Nendest veidratest ehitistest on kujunenud isegi teatud muinasihalejate fetiš. Olgu korterelamuga kuidas on, aga puukuur peab jääma.

Mõnes kohas, näiteks Kastani ja Veski tänava vahelistel kruntidel, aga ka mujal linnas on seda kahekorruselist ühekaldelise katuse ja tulemüüriga mahtu kasutatud uute kortermajade rajamisel. Seal polnud küll kunagi sarnase mahuga puukuuri olnud, aga muidu poleks muinsuskaitsest huvitet inimesed sinna uut hoonet rajada lubanud.

No hea seegi, et suured krundid tarbeaedade puudumisel kesklinnas lihtsalt rohu niitmiseks tühjad ei seisa.

Olen kohanud muinsuskaitse eritingimusi kirjutades ka maju, mis asetsevad vanalinna muinsuskaitsealal ning mille krundile ükski puukuur ei mahu ning mille tehniline seisukord on suisa karjuvalt põhjalikku restaureerimist nõudev, aga linna kultuuriväärtuste teenistus keeldub isegi arutlemast mõtte üle sinna mõni ajakohasem hoone rajada.

Üks selliseid on Supilinna häbiplekk, endisest kahest 19. sajandi keskpaiga hoonest kokku, peale- ja ümberehitatud vaestemaja Tähtvere 16/18. Seal on tosinkond korterit, mis pole kõik asustatudki. Köetakse sellega, mis võimalik – puude, õhkkütte, elektriga. Keldris, kus võimalik puid hoida, kukub lagi sisse ja sokli müürid on laiali vajumas. Elektrisüsteemi järgi otsustades võib öelda, et on vaid aja küsimus, millal see maja põlema läheb ja hoonestustiheduse järgi süütab kogu küla.

Loomulikult peab hoone nõuetekohaseks muinsusrestaureerimiseks elanikest tühjaks tegema, aga kuhu neil minna on.

Uusi hooneid on Tähtvere tänava äärde ehitatud ju mitmeid, aga seda lobudikku peab säilitama olemasoleval kujul. Analoogseid vanu ehitisi võib sellel kaitsealal leida veel Lepiku ja Kroonuaia nurgal ja selle vastas, üle Kroonuaia tänava.

Kastani 157 hoovi kahekorruseline puukuur aastal 2018. Foto: Ove Maidla

Kuu aega tagasi teatati lehes linna saavutusest eraldada restaureerimistoetusest (aastas 80 000 eurot) maksimaalsummana 5000 eurot Kastani 157 kahekorruselise puukuuri restaureerimiseks! Loomulikult polnud see miljöökaitsealal mitte mingigi restaureerimine, vaid ümberkukkuva mädanenud ehitise asemele uue ehitamine. Restaureeritavaid ja väga põnevaid puukuure näitasin paar aastat tagasi raamatus «Tartu tagahoovid». Nende kadumisest oleks tõesti kahju.

See Kastani ja vähetuntud Kase tänava vaheline puukuur oli tegelikult Oskar Lutsu tuntud jutustuse «Tagahoovis» tegevuskoha prototüüp. Uus oranžiks peitsitud puukuur, porine pinnasekattega õu täis igasuguseid autosid kuni maasturiteni välja, tänavaäärsed eluhooned on kohati kokku varisemas, mõni kütab õhkküttega – no tõeline tagahoov tutika kahekorruselise puukuuriga 21. sajandi Tartus.

See Kastani tänava saareke Riia ja Võru tänava vahelise osa keskosas on ilmselt tõeline miljööväärtus kahel pool tänavat. Ühes hoovis, eelmainitud puukuuri vastas seisab endisel aiamaal paarkümmend pruugitud autot tihedalt pargituna, millest võib arvata hoovi omaniku elukutset. Uue puukuuri kõrval ootab samasuguse hunnitu hoovi tagaküljes ja kokkukukkuvana «restaureerimist» teinegi kahekorruseline kuur. Kase tänava lõpus on nende taga aga garaažikooperatiiv, kus pooled uksed pole enam aastaid avanenud.

Ilmselt on Tartu linnavalitsusel oma miljööväärtuslikke restaureerimistoetusi varsti sinnagi jagada.

Korterelamutes on äärmiselt raske saada naabreid ühise ettevõtmise taha kogu majale keskne küttesüsteem rajada, aga see on siiski tulevik.

Õnneks me Tartu linnas ei tegele enam vanade kütteainetega, nagu kivisüsi ja turbabrikett. Eks tossavad ka küttepuud ja pelletid. Mõnelegi meeldib praksuv halutuli kaminas ning tänapäevased küttekehad eluhoonetes on ka puu- ja õlikütte korral tunduvalt säästvamad ja puhtamad.

Paljudel pole ju võimalust ja raha uusi küttekoldeid ehitada. Korterelamutes on äärmiselt raske saada naabreid ühise ettevõtmise taha, et kogu majale keskne küttesüsteem rajada, aga see on siiski tulevik. Tehtagu seda siis õhkküttega, piisava krundi olemasolu korral maaküttega, gaasiga või odava elektriga.

Eriline võimalus on tänapäeval aga kaugküte ülelinnalisest võrgust. Ammu on möödas need ajad, mil seda jagus vaid proletaarsetele paneelmajadele. Praegu sirutab kaugküte oma kombitsaid Oa, Lepiku ja Tähtvere tänavale, eelmainitud Öö tänava kõrval hakkavad Kitzbergi tänava korrastatavate majade elanikud seda tarbima. Kastani tänava tagahoovi piiravad mõlemalt poolt uushooned, mille loomulikult niigi kitsastesse hoovidesse puukuure ei rajata. Kui siis vaid jalgratta- ja prügikastimaju.

Aeg oleks ka linnal mõelda laiemalt küttesüsteemide saneerimisele uute kahekorruseliste kuuride ehitamise asemel.