Naine, kes tõstis mesilinnu lendu

Viimati oli Vaike Uibopuu üldlaulupeo dirigendipuldis eelmisel suvel ning juhatas taas Peep Sarapiku «Ta lendab mesipuu poole». Foto: Mihkel Maripuu

Oli selline imelik asi, et mesilind läks lendu, ütleb täna oma 80. sünnipäeva tähistav legendaarne koorijuht Vaike Uibopuu vastuseks küsimusele, kuidas see juhtus, et Peep Sarapiku laulust «Ta lendab mesipuu poole» sai just tema juhatusel kaks kümnendit tagasi teos, milleta enam ühtegi suurt laulupidu pole võimalik ette kujutada. «See oli müstiline ja ma ei oska arvata, miks see nii toimus. See oli hetke küsimus, tohutu emotsioon, mis kogunes.»

Laulupidudel on 150 aasta jooksul kavas olnud ligi tuhat teost ning traditsiooni pärisosaks on kõigi nende hulgast muutunud vaid neli: riigi hümniks saanud «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», Mihkel Lüdigi «Koit», Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» ja nüüd siis ka «Ta lendab mesipuu poole». Kas see ikka võis olla vaid puhas juhus ja hetke küsimus, et just Uibopuu juhatusel mesilind lendu tõusis?

Võime masse haarata ja mõjutada

Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ja Tartu ülikooli kammerkoori dirigent Triin Koch, Uibopuu elutöö jätkaja, ütleb, et tema juhustesse ei usu. «Küllap see ikka pole juhus, nagu ei olnud midagi juhuslikku ka selles, et just Vaike oli esimene kutsutud naisdirigent üldlaulupeol. Mõtlen, et kuidas see saanukski teisiti olla. Vaike fenomen on kindlasti see, et tal on suure hulga inimeste haaramise ja mõjutamise võime. Lisaks naiselik intuitsioon: temas on nii tundelisust kui ka peenetundelisust, samuti emotsionaalsust. Tal on võime oma käega keerata kõla õigeks. Ta natukene sätib ja kohe hakkavad asjad paremini kõlama. Ta on sündinud muusik ja see ütleb kõik, muusika ongi tema roll ja elu missioon.»

Muusika on Uibopuud saatnud kogu elu. Ta sündis Võrumaal Urvastes kooliõpetaja pere esiklapsena 11. mail 1940. Muusika tegemisse oli haaratud kogu pere, märgib Saari Tamm raamatus «Neiulaul ja naistelaul», mis valmis Uibopuu sünnipäevaks kümme aastat tagasi.

Neil oli oma pereorkester ning õde Karin kinnitab kodu määravat mõju elukutsevalikul: lapsed said muusikuteks isa eeskujul, sest kodu oli muusikat kogu aeg täis – suures peretoas toimusid ikka ja jälle orkestri- ja lauluproovid.

Peagi pärast konservatooriumi lõpetamist tuli tänane juubilar 1963. aastal Tartusse ja selle linnaga ongi ta seotuks jäänud.

«Puhkpillimuusika saatel tuli mul tavaliselt kõige parem uni,» lisab Vaike Uibopuu ise. Isa soovitusel läks ta 1953. aastal õppima Tartu muusikakooli, kus tema õpetajad olid Laine Karindi ja Roland Laasmäe. Sealt edasi aga Tallinna konservatooriumisse, kus tema esimene õpetaja oli Heino Kaljuste ja seejärel Arvo Ratassepp.

Peagi pärast konservatooriumi lõpetamist tuli tänane juubilar 1963. aastal Tartusse ja selle linnaga ongi ta seotuks jäänud. Ülikoolilinn pakkus proovikive nii dirigendi kui ka õpetajana ning neis ametites püsis ta mitu aastakümmet. Aastaid oli Uibopuu õpetaja Tartu I lastemuusikakoolis ning Heino Elleri muusikakoolis.

42 aastat pühendus Uibopuu tööle Tartu ülikooli akadeemilise naiskooriga ning ühendas dirigenditöö põhjalike vokaalkoolitustega.

Ta tegi koorist omaette nähtuse Eesti naiskooride seas, sobitades äärmise hoolikusega iga hääle koori ühtsesse kõlapilti.

Veel 1980. aastatel oli koorijuhtimine meestekeskne valdkond. Ometi suutis Vaike Uibopuu kolleegide seas silma paista ja tõusis 1985. aastal peetud XX laulupeol esimese naisena üldjuhtide sekka. Foto: Tartu Linnamuuseum/Ants Nilsoni Kogu

Uibopuu sõnul kulub kaks aastat, et algajast saaks arvestatav laulja. Seejuures on eelduseks tõsine töö ja pühendumine ning just seda tunnustatud koorijuht eeldab kõigilt, kellega koos ta tööd teeb.

«Minul oli see õnn, et muusikakoolis oli Rudolf Jõks lauluõpetaja ja ta oli ka ülikooli naiskoori hääleseadja. Sain temaga kokkuleppele, et ta hakkab mind õpetama kaks korda nädalas. Ja nii kokku seitse aastat,» meenutab Uibopuu. Ta rõhutab, et hääleseade võiks olla kõikidel koorijuhtidel kohustuslik aine. «Ühe tunniga nädalas nelja aasta jooksul ei tee midagi. Sa ei pruugi üldse aru saada, kuidas see mehhanism toimib,» usub ta.

Triin Koch meenutab aega, mil ta ise Uibopuu kooris laulis: «Lauljana pidid sa teadma, et oma häält tuleb harida, kõrva teritada, olla kohusetundlik ja pingutada. Vaid nii oli võimalik olla oma dirigendi ja koori vääriline.» Koch rõhutab, et Uibopuul on väga hea vokaalkõrv: ta otsib inimhääles õigeid ja vajalikke värve ja juhendab oma lauljaid selles suunas, et need värvid väljenduksid koori kõlas.

«Neid suundi ja nüansse, mida Vaike mulle õpetas, on tohutult palju. Ta on näidanud mulle, kuidas olla üdini muusik, kuidas pühenduda muusikale. Ikka nii, et kui läheb muusika tegemiseks, siis ei loe ei pulm ega surm,» iseloomustab Koch.

Silmapaistev naine meeste maailmas

Kochi sõnul armastab Uibopuu rõhutada vajadust helide maailma sügavustesse üdini sisse elada.

Mõnikord võib kõrvaltvaatajal olla raske aru saada, mis maailm see selline on. «Vaike olemuseni jõudmine nõuab samuti pika tee läbimist, sest ta on salapärane, nagu suured kunstnikud ja muusikud ikka. Nende sisemaailma ei ole alati võimalik tungida või seda ära seletada ega mõista. Arvan, et Vaike on eriliselt tundlik inimene ja tundlik muusik ning seest väga õrn nagu enamik loojaid.»

Teisalt tõstab Koch esile, et kui Vaike sai 1985. aastal esimese naisena kutse laulupeo üldjuhiks, siis kindlasti seetõttu, et tegu on energeetiliselt niivõrd võimsa inimesega – ta paistis paljude toonaste meeskolleegide hulgast silma.

Oma debüüdi laulupeol üldjuhina tegi Uibopuu 1985. aasta 20. juulil, kui juhatas XX laulupeol naiskooride ettekandes Raimund Lätte pala «Päikene, see päeva perenaine».

«Naisena selles meeste maailmas tol ajal läbi lüüa ja nii kaugele jõuda ei olnud kindlasti lihtne, aga ta tegi seda ja saavutas palju. Seda hinda, mis see kõik maksis, võib küsida tema enda käest,» nendib Koch.

Oma debüüdi laulupeo üldjuhina tegi Uibopuu 1985. aasta 20. juulil, kui juhatas XX laulupeol naiskooride ettekandes Raimund Lätte pala «Päikene, see päeva perenaine».

Sealt alates on Uibopuu olnud kõigil laulupidudel üldjuhina dirigendipuldis, 1994. aastal esimest ja 1999. aastal XXIII laulupeol teist korda naiskooride liigijuhina. Just viimati nimetatud laulupeo lõpuühendkoori ees seistes lennutaski ta oma erilise puudutusega laulupidude püsikavasse «Ta lendab mesipuu poole».

Anne ja usk hoiavad vormis

Sama laulu juhatas Uibopuu Tallinna lauluväljakul ka möödunud aastal juubelilaulupeol «Minu arm», kuhu ta oli toonud peamiselt oma varasematest lauljatest koosneva naiskoori «Liivitar», mida ta endise pühendumusega juhatab.

Triin Koch lisab: «Kui oled ande ja usuga sündinud, siis on sellest raske loobuda ja mingit teed pidi jõuad selleni ikka tagasi. Muusikata Vaike elada ei saa.»

Hando Runnel on öelnud, et laulupidude mõte on tuleviku ehitamine. Uibopuu on laulupidusid ehitanud ja tulevikule aidanud juba 35 aastat. Küsimusele, mida tuleks teha, et laulupeod ka kaugemas tulevikus kestma jääks, vastab ta esmalt lihtsasti: lauljatesse tuleb sisendada armastust muusika vastu.

Samas lisab ta, et koorijuhid ei tohiks olla liiga leebed. «Muusika peab ikka iseenda eest kõnelema. Sellest ei piisa, kui lihtsalt kokku tulla, olla positiivne ja veeta koos hästi aega. Avada tuleb kõiki muusika saladusi ja selleks peavad palju tööd tegema ühtviisi nii dirigent kui ka laulja. Muusika peab olema tähtsaimal kohal. Muusika on vibratsioon. Igal noodil on oma ülemhelid. Kõik see jõuab universumisse. Ka inimene on vibreeriv olevus, nii nagu terve loodus. Kui selle hetke nimel elada, võib kogeda imelisi asju ning selle pärast tasub ka elada siis,» ütleb Uibopuu.