Peeter Olesk: pikk päevatee enne hilist õhtut

Peeter Olesk Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Mida sõda koroonaviirusega ja alanud majanduskriis on meile õpetanud?

Kui oled veel kutsikana juba näinud iirlasest ameeriklase Eugene O’Neilli (1888–1953, Nobeli laureaat 1936) näidendit «Pikk päevatee kaob öhe» (1941), siis võiksid sa mõista, kuidas jäetakse rõõmsa eluga hüvasti. Ma arvan, et mõistan. Mõistan sedagi, kuidas jäeti jumalaga koorevõiga ja asemele tuli taluvõi, milles polnud ei talu ega võidki. Võiksin seetõttu mõista ka seda, mismoodi me jätame jumalaga eriolukorraga. Päeval X ja sellel päeval kell Y lihtsalt eriolukorda peaministri juhtimise all enam ei ole, see loetakse lõpetatuks ja üleriigilised või ka riikidevahelised piirangud võetakse maha. Jäävad üksikute riikide suhtes kehtestatud sanktsioonid, seadusandlikult sätestatud kitsendused, pooleliolevad projektid ja kehtivad lepingud, üleminekuajad Euroopa Liidu ja partnerriikide vahel, võlakohustused ning suur hulk staatuslikke eripoolseid tõlgendusi näiteks Ukraina suhtes.

Elu läheb edasi, kuid vanad normid tagasi ei tule – ja kes meist ütleks, et see kõik, mis kunagi oli, oli ühtlasi ka normaalne? Normaalne oleks see, et tänatakse ja tunnustataks kohe, mitte alles nn ümmargustel tähtpäevadel või pensionile jäämise eel või pärast surma. Nõndasamuti peaksin ma normaalseks ka seda, kui veale reageeritakse kohe ja siiralt, mitte silmakirjaks ning ümber nurga.

Käe ulatamine ja andmine ei tarvitse olla norm, vaid võib olla ka komme ehk traditsioon, nagu on traditsiooniks kummardamine kui üks võimalusi avaldada oma austust ning lugupidamist või alandlikkust teise suhtes, olgu selleks teiseks kasvõi pühakoda. Veider, kui seda tuleb meie akadeemilistes organisatsioonides õpetada ja täiesti kohatu, kui ühest korrast ses suhtes ei piisa.

Elu läheb edasi, kuid vanad normid tagasi ei tule – ja kes meist ütleks, et see kõik, mis kunagi oli, oli ühtlasi ka normaalne?

Kaldun arvama, et probleemile suures mõõtkavas vaadates on see üleriigiline teema pikemaks ajaks kui suvine puhkus ning muutub ebameeldivalt teravaks veel enne Eesti Vabariigi järgmist aastapäeva, sest ainuüksi arste ja teisi meedikuid, kes ühenduses viiruse kompenseeriva ravi, tõrje ja taastusraviga on töötanud põhimõttel ultra posse nemo obligatur*, on loendamatu hulk.

Linnriikide ajastul ei olnud Euraasia Euroopa-poolsel küljel antiigis mingit erilist riigikontrolli, vaid selleks piisas kodanikkonna rahvakoosolekust ja kohtuvõimust (kodanikuks olemine oli teatav mitmesuguste kohustustega seotud pärilik eesõigus). Võib-olla oli see üks põhjusi, miks oli «siinses» antiigis demokraatlik riigikord eespool kirjeldatud ulatuses küllalt lühiealine ja miks muutus senatidemokraatia üsna ruttu varanduslikuks ning võis võrdlemisi kergesti asenduda kas türanniaga või koguni diktatuuriga.

Lähituleviku Eestis ei ole see põrmugi elukauge probleem! Otse vastupidi, ja mitte seetõttu, et meil on nii arvukalt erakondi, kuid muidugi veel rohkem parteituid. Mida me tõesti ei tea, on see, kui palju on Eesti Vabariigil rahalisi või rahaga võrdväärseid majanduslikke kohustusi ja kuidas jaotuvad võlad nii meie riigi sees kui ka Euroopa Liidus kui mõttelises tervikus. Mõtteline tervik on isegi ilusasti kirjutatud, sest õigupoolest on Euroopa Liit sõre sõel, ümbritsetud mitte isoleeriva kilega, vaid poolläbilaskva membraaniga.

Alaliselt tööl käiv inimene võib elada palgapäevast palgapäevani, ent riigil ei ole palgapäevi! Riigil on lepingud, mille alguse võib fikseerida, aga mille lõppu on enamasti võimatu täpselt kirja panna, sest surm ei anna allkirju isegi mitte siis, kui pärimisõiguse sisu on notariaalselt kinnitatud.

Ma ei pane ette kaotada riigikontroll ära, sest Eesti Vabariigis on see funktsioon põhiseaduslik. See, mida ma soovin, on tulevikukindlus minimaalselt kolmeks aastaks, sest sel juhul teab iga autonoomse asutuse juht, kui suured on tema majapidamises eelarvelised tagatised. Kolmest aastast lühem aeg ei ole piisav ei autonoomse (jutt käib akadeemiliste asutuste autonoomiast) institutsiooni juhile ega ka nendele inimestele, kellega sõlmitakse tööleping. Söandan arvata, et neis asjus ei õpetanud ei sõjast koroonaviirusega tingitud eriolukord ega alanud majanduskriis palju midagi põhimõtteliselt uut.

Alustagem siis vähemasti teoreetiliselt jõukohasemast. Juba enne mind on arusaajale mõistetavalt kirjutatud, et eriolukorra juhtimist – harilikult öeldakse selle asemel reguleerimist – ei pea eest vedama peaminister nagu peadirigent. Eriolukorra juhtimine on ööpäevaringne põhitöö koos sellekohase õigusaktistiku ja asjatundjatest koosneva töörühmaga, kes on muudest ülesannetest teatavaks ajaks vabastatud.

Peaministri ööpäevaringseks põhitööks on valitsuse juhtimine tähenduses «täidesaatva võimu korraldamine» alates selle tipust kuni tolle esimese pööranguni, kus tekib õiguslik põhjus delegeerida mingi ülesande täitmine kas allapoole või kõrvale. Niipea, kui peaminister oma põhitööd teha ei saa ega ole ta ka seadusjärgselt asendatav, hakkab tööle ametnike omaalgatus ja me saame valitsuse asemel päratu kantselei. Mis aga peaasi: kuni peaminister on ühtlasi ka eriolukorra juht, seni jääb selgusetuks, kellele või millele ta õigupoolest allub, kas iseendale ehk peaministrile või parlamentaarsele kontrollile või koalitsioonilepingule või rahvusvahelistele lepingutele nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda.

Mis aga peaasi – kuni peaminister on ühtlasi ka eriolukorra juht, seni jääb selgusetuks, kellele või millele ta õigupoolest allub.

Siinkirjutaja vaatekohalt allub eriolukorra juht asjaomasele seadusele, aga mitte peaministrile kui seaduse asendajale. Tõsi on, et selline ettepanek võib riigikogule anda ettekäände moodustada veel üks erikomisjon, ent see ettekääne on siiski välistatav. Seda saab teha näiteks riigikogu põhiseaduskomisjoni kaudu või ka mitme olemasoleva komisjoni koostöös.

Teise probleemina nimetaksin tööpuudust või kui keegi soovib paindlikumat väljendusviisi, siis mittevastavust töökohtade ja töötajate struktuursetes suhetes. Mõnikord kujutatakse seda mittevastavust ette sotsiaaldemokraatliku käitumise tagajärjena, mis pole aga õige. Tööpuudus tekib mitme teguri koostoimel, millest ehk kõige halastamatum on sõda. Ükski sõda ei jäta inimesi paigale, ent just paiksus on see jõud, mis võib tööpuudust vähendada. Mitte et ta on ainus jõud, ent ta on üks jõude.

Mõeldes sellest, kuidas tööpuudus võib sotsiaalseid kulutusi ainult kasvatada, on minusugusel piinlik jälgida meie kohalike poolsotsiaaldemokraatide erakondlikke manöövreid võimu ümber ilma vähegi rahuldava majanduspoliitilise kalkulatsioonita see­üle, millist ühiskonda nad siis tegelikult tahavad. Kui tahetakse haritud ühiskonda, siis palun pidada meeles, et omakorda hariduse üks tunnuseid on põhjalik mitmekülgsus nii toimetulekuks kui ka perspektiivi kujundamiseks. Vastasel korral me saame hulganisti tagavaraväelasi ilma eesliini kogemuseta ja alalõpmata ümberõpetamist nõudvaid palgaküsijaid, kes sellegipoolest ei rutta elamise kurvilistel teedel nii kiiresti, nagu seda teeb tehnoloogiline progress või tahtmine saada ratsa rikkaks varastatud hobusel.

Kolmas probleem on ühiskonna toimetulek võimalikult vaoshoitud sõltuvuses nn maailmaturust. Eesti ei pea olema monofunktsionaalne kroonu, nagu ta ei tohi ka maailmas ringi vaadata nagu nõudlik kerjus. Monofunktsionaalsena kujutlevad teda need, kelle meelest võiks Eesti olla ideaalne sillariik või atraktiivne turismiobjekt või Põhjamaade Hongkong või iduettevõtete erimajanduspiirkond. Nõudliku kerjuse tänamatusse rolli lükkavad meid ülejäänuid aga nood, kelle meelest on meile kõige kasulikumad niisugused partnerid, kes jagavad rahalist almust. Selline kerjus on veelgi hullem kui vürtspoodnik. Me vajame toodet ja selle kui intellektuaalse omandi kaitset!

Kas keegi seletaks rahvale ära, kui mitu kasuliku mudeli taotlust on Eestis toodetud viirusetõrje maskide kohta patendiametile esitatud või on see kõik kuskilt maha viksitud?

* Kedagi ei saa kohustada rohkemaks, kui ta suudab.