Video ⟩ Tšellist Olja Raudonen ja pianist Margus Riimaa salvestasid aulas Camille Saint-Saënsi «Luige»

Margus Riimaa ja Olja Raudonen mängisid publikuta saalis ja vaid kaamera ees, elades kogu hingest sisse Camille Saint-Saënsi loodud miniatuuri meloodiasse. Foto: Marlene Altmäe

Tšellist Olja Raudonen korraldas Tartu ülikooli aulas ühe ärajäänud kontserdi asemel Camille Saint-Saënsi pala «Luik» salvestuse ning pühendas selle koos pianisti Margus Riimaaga kõigile klassikalise muusika esitajaile ja publikule, kes ei ole saanud kontserdisaalides kohtuda juba enam kui kaks kuud. 1. mail salvestatud video on nüüd kokku monteeritud ja esitluseks küps.

Tavaolukorras oleks mai esimesel päeval pidanud ülikooli aulas aset leidma Olja Raudoneni soolokontsert koos pianisti Piia Paemurruga. Aga see tuli ära jätta.

Salvestuseks kutsus Olja Raudonen end klaveril saatma aga Margus Riimaa, kellega ta on varemgi esinenud, kuna Piia Paemurru elab Tallinnas.

Margus Riimaa ütles, et tal oli tõesti väga hea meel, et Olja ta «koopast» välja kutsus ning et ta sai üle pika aja jälle päris klaveril mängida. Riimaal on kodus küll korralik elektriklaver, kuid harjutama see teda ta enda sõnul eriti ei kutsu.

See soov oli tingitud nii eriolukorra kurbusest kui kogu draamast, mida see interpreetidele tähendab.

Olja Raudoneni peaaegu 300-aastane Itaalia meistri Guiseppo Gobetti pill on sel hooajal olnud remondis. See, kui interpreet peab oma pillist pikemaks ajaks eemal olema, mõjub ta kehale ja vaimule laastavalt. «Ma pidin kiiresti asuma uut pilli otsima, et oma elu päästa,» ütles Olja Raudonen nalja heitmata. «Ilma pillita jäin haigeks ja olin mitu nädalat voodis.»

Tšellist otsis pilli interneti teel ja valis seda hoolega, kuni liisk langes Rumeenia meistri Wultur Calini valmistatud tšellole, aastanumbriga 2019. Pill toodi talle otse ukse taha ja kui ta selle mängukorda seadis, siis kõlas imeilusasti. «Nagu armastus,» märkis Olja Raudonen. See on Wultur Calini loodud Antonio Stradivariuse tšello koopia.

Camille Saint-Saënsi «Luige» salvestust vaadates näeb instrumenti nüüd esimest korda ka publik.

Pala valikut põhjendas Olja Raudonen aga nii, et mida rohkem ta oli sunnitud kodus olema, seda enam igatses hing luua tõelist imet, see soov oli tingitud nii eriolukorra kurbusest kui kogu draamast, mida see interpreetidele tähendab.

Margus Riimaagi arvas, et «Luik» on praegust aega silmas pidades eneseväljenduseks tõepoolest väga õige pala ning nad on Oljaga seda varemgi koos mänginud.

Mis eriolukorda puudutab, siis päris tegevuseta ei ole Margus Riimaa need nädalad olnud, kuna töötab ka Ülenurme muusikakoolis saatjana ning on lindistanud lastele mõeldes terve rea klaverisaateid.

Ka on ta saanud palju aega veeta koos oma kolme-aastase tütrega.

«Aga professionaalses mõttes olen kõik need nädalad ilusasti ikka peamiselt allamäge läinud,» arvas ta.

Just sel reedel oleks Margus Riimaal koos Vanemuise orkestri ja dirigendi Paul Mägiga tulnud Vanemuise kontserdimajas hooaja lõppkontserdil esitada Brahmsi esimest klaverikontserti. See oleks olnud küll raske katsumus, aga kuna pianist on selleks valmistunud neli aastat, siis üks võimalustest võinuks olla ka, et sest oleks saanud väga ilus õnnestumine. «Emotsionaalselt on äärmiselt raske jääda teadmatusse, kuidas päriselt oleks läinud,» rääkis Riimaa .

«Luige» salvestus Tartus leidis aset kaunis ja pisut ebamaises atmosfääris. Olja Raudonen kannab mängides valget kleiti. Margus Riimaa saadab teda valgel Steinway klaveril, taustaks aula valged sambad. Kaameraobjektiiv jälgib mängijate kehakeelt ja näoilmeid, teravdades kord tšellokeeli, kord valgeid ja musti klahve ning tõustes mõnel korral ka üles lae alla.

Salvestus aulas. Foto: Marlene Altmäe

Aulas viibis salvestusel neli inimest, lisaks tšellistile ja pianistile helimees Priit Pajusalu ja režissöör Asko-Rome Altsoo. Lugu on imelühike, kestab vaid kolm minutit.

«Luik» on pärit Saint-Saënsi 1886. aastal kirjutatud tsüklist «Loomade karneval». Teada on, et kuna helilooja kirjutas selle tsükli naljana, siis kartis ta algul väga, et äkki see kahjustab tema mainet ning lubas oma tsüklist esialgu avaldada ainult ühe pala – «Luige».

Teos pälvis kogu maailma tunnustuse tänu Vene baleriinile Anna Pavlovale, kes oma kuulsuse saavutas just Pariisi külalisesinemistel. Kui helilooja Saint-Saëns nägi Pavlovat tantsimas oma miniatuuri «Luik», siis palus ta baleriinilt kohtumist, et öelda: «Madam, tänu teile sain ma aru, et olen kirjutanud suurepärase muusika.»

Anna Pavlova on tantsinud «Surevat luike» ligi 4000 korda ning see sai otsekui tema tantsuliseks visiitkaardiks, kaasaegsete sõnul tantsis ta seda numbrit nii hingestatult, et see mõjus ebamaisena.