Kätlin Konstabel: koroonatüdimus – miks ja mis selle vastu aitaks?

Kätlin Konstabel Foto: Margus Ansu

Koroonaaja alguses said inimesed harjumatul viisil elamiseks tuge teadmisest, et muidu saabub tõeline katastroof, ning kodudressi võis mõelda küütlevateks kangelasturvisteks, kuid nüüd on paljude peades järel vaid segadus ja üha rohkem küsitakse, et oli sel kahekuisel sotsiaalse isolatsiooni tõttu sassipööratud elul üldse mingi mõte.

Tõesti enam ei jaksa, tahaks normaalset elu tagasi. Kevadine päike paitab õues ikka palju paremini kui toas ja D-vitamiin on vajalik. Aitab juba küll, nii tüdinud kogu sellest koroonast ja kodusistumisest, elada tahaks. Selliseid ja sarnaseid mõtteavaldusi kuuldub nädalaid koroonaaja eluviisi ja- rütmiga harjuma pidanud inimestelt üha rohkem ja üha avameelsemalt – inimeste peas on need juba ammu. Mõni väljendusrikkama laadiga tegelane kasutab ka väljendeid, et kaua sa ikka vangis elad, ja teine võrdleb hullumajaga.

Nii nagu inimeste koroonaaegsed kogemused on väga erinevad, on erinevad ka karantiiniväsimuse põhjused. Mõni kardab täiesti põhjendatult haigeks jääda ja soovib nüüd sellest hirmust priiks saada. Mõni ei jaksa ära oodata kaugõppe lõppu, sest ta ei suuda otsustada, kas kodune pereelu näib olevat lastele hariduse andmise tähe all muutunud pigem puhastustule või siiski põrgu sarnaseks. Keegi peab päris üksi olema ja tahab nüüd inimeste sekka, sest võibolla pole ta pereliikmeid ja häid sõprugi pikka aega näinud. Teine ootab ometi võimalust kolleegidega – ka neid mitte kõige meeldivamaid – elusast peast kohata, nutiseadme rääkivatest ja hanguvatest peadest on lihtsalt nii uskumatult kõrini. Kolmas igatseb virtuaalse asemel pärisdeiti ja -seksi, neljas jõusaali- või aeroobikatrenni.

Kõigist erinevustest hoolimata on eri inimeste karantiiniväsimusel aga ka mitmeid ühiseid põhjuseid.

Võib ju laialt arutleda, et me oleme saanud võimaluse end analüüsida, oma suhetele ja ameti sobivusele otsa vaadata – aga selline pealepandud võimalus kõlab tegelikult kohustusena ja see ei ole enamasti meeldiv.

Psühhoterapeudid teavad, et nõu andmise ja soovituste jagamisega peale käia ei maksa, sest kui inimene ise pole valmis probleeme märkama või midagi ette võtma, siis ta lihtsalt saadab soovitused koos soovitajaga pimedasse kohta, ja isegi kui probleeme märkab, ei pruugi olla valmis muutusi ette võtma.

Ühte universaalset karantiiniväsimuse põhjustajat on hakatud kutsuma moraalseks väsimuseks, seda triviaalsete igapäevaaskeldustega seotud ootamatu ja pideva vaimse pingutuse tõttu ning kohati lausa eksistentsiaalse mõõtme tõttu.

Kui oled eluaeg unistanud kodukontoris töötamise võimalusest, aga nüüd näed, et sul napib rutiini hoidmiseks ja enese kodustest tegemisest väljalülitamiseks oskust või võimalusi, siis võibolla julged seda ülemusele öelda. Palju hullem on jõuda arusaamisele, et pikki aastaid püsinud paarisuhe on ilmselt väga vildakas, kui elukaaslasega paar kuud koos olemine tundub vaimse piinapingina – sest võimalust end spordisaalis, kohvikus või armukese juures välja elamas käia väga pole.

Või et kunagi valitud töökoht on küll olemas, aga muutunud oludes see amet ikka üldse ei sobi. Või kui oled mõelnud endast kui inimesest, kes jumaldab oma lapsi, ja oled kogu aeg igatsenud nendega rohkem aega veeta (kui vaid ei peaks end hommikul tööle vedama!), siis nüüd pole lihtne tunnistada, et nad ajavad sind pidevalt nina all olles ja kontakti otsides hulluks ning et oled jumaldamise kõrval neile õpioskuste õpetamise ära unustanud.

Kui inimene, keda teised perfektsionistiks ja kontrollifriigiks nimetavad, on siiani nende omadustega väga edukalt hakkama saanud, siis tal on enda muutmine kõike muud kui lihtne, eriti kui rohkelt reklaamitavad vaimse tervise hoidmise võimalused ja nipid – meditatsiooniäppidest kriisitelefonideni – kõlavad mitte kui võimalus, vaid taas kui lisakohustus.

Ühte universaalset karantiiniväsimuse põhjustajat on hakatud kutsuma moraalseks väsimuseks, seda triviaalsete igapäevaaskeldustega seotud ootamatu ja pideva vaimse pingutuse tõttu ning kohati lausa eksistentsiaalse mõõtme tõttu. Inimesed lihtsalt ei jaksa lõpmatuseni oma peas arvutada varasemate poolautomaatsete argitegevuste eetilist mõõdet, ohtlikkust endale ja teistele, sellega seotud kausaalsusi ja tõenäosusi.

Küllap meeldiks paljudele kuulus olla, aga väga väsitav on elada kuude kaupa hirmus, et ega minust ometi saa supernakatajast tiivalöögiliblikat, kellest kogemata terve suguvõsa, pool Eestit või veel suurem rahvahulk koroonasse jääb – ja kellest kogu küla ja maailm siis räägib.

Varem pidi poodi minekuks sinna kohale minema, korvi enamasti üsna ette teada kraami täis laduma, maksma ja koju liikuma – enamasti sai seda kõike teha muid mõtteid mõeldes.

Nüüd aga on tulnud mitme kuu jooksul esmalt end ära kategoriseerida: kas ma ikka peaksin üldse kodust välja minema, võibolla köhatan natuke kahtlaselt või hoopis on mul riskirühma kuuluv pereliige kodus, seega ei maksa?

Seejärel on vaja meelde tuletada, kas pood ongi lahti või hoopis kinni ja vaadata, kas ja millal võiks saabuda kraam kohale netipoest.

Ja kui saabki päriselt poodi minna, siis käivad korraliku kodaniku peast läbi kontrollküsimused. Ega me ometi terve perega lähe? Kas mask on kaasas? Kummikinnas oleks ka ehk vajalik? Kas ostunimekiri sai ikka selline, et kõik on kirjas?

Olgu pood või saja meetri kaugusel, oleks ju sobimatu seal iga päev sisse-välja käia. Poodi kohale jõudnud, tuleb pähe samuti terve hulk kriisieelsel ajal tundmatuid mõtteid: desovahend, õige käru, hoia vahet, ära roni piimariiuli juures teise inimese kaenlasse, ära näpi maski, desinfitseeri uuesti käed. On miljon võimalust närvi minna, kui keegi käitub sinu meelest korralikule kriisikodanikule kohatult.

Siis näed poes head tuttavat, aga mõtled, et ehk oleks parem teha nägu, et ei näe, sest too on ekspressiivse suhtlemisstiiliga (loe: temast eraldub sageli potentsiaalselt surmatoovat aerosooli) ja maski ka ei kanna, vaat et kipub kallistama.

Isegi kui mõtleme vajadusele rohkelt igapäevaseid uusi pisiotsuseid ja valikuid teha kui lihtsalt vajadusele endal uued harjumused sisse seada, pole see lihtne. Teoorias muidugi on. Me kõik oleme oma pereliikmetele küllaga ette heitnud, et asi see sul siis sokkide põrandale jätmise või hambapastatuubi lahti unustamise kombest lahti saada poleks (kui sa minust tõesti hoolid). Teisalt ju tegelikult teame kõik ise, kui raske on kasvõi üht harjumust muuta.

Kriisiajal võiks asi olla lihtsam, seesama eksistentsiaalne ohumõõde võiks aidata: kui ma nii ja nii ei tee, võin surra. Aga siingi on inimesed saanud ju nii vastukäivaid sõnumeid.

Koroonaaja alguses paisati meie ette rohkelt infot selle kohta, kui jube on Itaalias, sest viirust võeti algul justkui liiga kergelt. Aga nüüd oleme kuulnud Rootsi viisist toime tulla ja sellest, et ega keegi tegelikult ju päriselt siiani tea, kas ja milline mask aitab ja millise pinna peal viirus kui kaua püsib ja kas lapsed on siis ohtlikud või ei.

Sinna juurde öeldakse üha julgemalt välja ka arvamusi, et lõpmatult kodus istuda ei saa, sest majandus kukub kokku ja inimeste vaim ka. Et looduses ja omaette sportimas võib nagunii käia ning eakad peavad saama ise otsustada, kas nad tahavad olla peidus või ei.

Kriisiajal võiks seesama eksistentsiaalne ohumõõde aidata: kui ma nii ja nii ei tee, võin surra. Aga siingi on inimesed saanud ju nii vastukäivaid sõnumeid.

Kui alguses said inimesed harjumatul ja tüütul viisil elamiseks tuge teadmisest, et muidu saabub tõeline katastroof, ning nad said hommikumantlid ja kodudressid mõelda küütlevateks kangelasturvisteks, ennast aga action-filmi väikesest inimesest suurkangelaseks, siis nüüd on paljude peas järel vaid segadus ja üha rohkem küsitakse, kas oli sel mu kahekuisel sotsiaalse isolatsiooni tõttu sassipööratud elul üldse mingi mõte.

Oli mu ohver – keeruliseks aetud poeskäigust kaotatud sissetulekuni – üldse midagi väärt?

On tal mingigi mõte?

Isegi kui mõistusega saadakse aru, et ei valitsus ega teadlased saagi öelda täpselt, kuidas peab või mis saab edasi, on meil lihtsam oma käitumist muuta, kui selleks on väljast antud selged piirid ja tähendused.

Ja muidugi me oleme väsinud ka sellest, et pole nagu õieti õigust väga kurtagi, seda tajuvad paljud – kui kurdad, siis näid kehva närvikavaga lumehelbekese ja hellitatud linnavurlena. Saad ju olla kodus, see on ometi kõige parem paik maailmas. Elekter, vesi ja internet jooksevad, kõik mugavused on olemas. Enamik meist on terved, toit tuuakse ukse taha, kogu maailma lõbustused ja tarkused on kliki kaugusel – milles siis küsimus?

Tuuakse paralleele küll eraklusse tõmbunud pühameeste, küll kunagiste katkuaegade ellujäänute või pikki kuid kosmose kitsastes tingimustes ja mitte päris enda valitud seltskonnas veetnud astronautidega ning vaadatakse sulle otsa, et mis mõttes ei saa sa hakkama. Leia tegevust ja tegevusele tähendust, loo pisike rutiin, et ülemõtlemisega lolliks ei läheks. Mõtesta praegune aeg enda jaoks ometi ära, nii püsidki sadulas ja jõuad pärale – kui vaid tead, kuhu sõita tahtsid.