Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2020/05/07/13089622t1hf68b.jpg)
Supilinna kiigeplatsi kõrval asuvas aias, kust avaneb vaade Emajõe tasasele voogamisele, ootas Kersti Unt (69) kolmapäeval külla tütar Marjat (38). Paari meetri kaugusel temast istus ajakirjanik, kes on mõlemaga sinatama harjunud Eesti kirjanduse seltsi ühises tegevuses, ja esitas praeguse aja elust sugenenud küsimusi. Peaaegu kõikidele samadele küsimustele vastas pool tundi hiljem Marja, kes saabus tütar Greete Mariaga (5).
Kersti Unti pildistas kolmapäeval tema kodunt mõnekümne meetri kaugusel kaldapealsel tema tütar.
Marja Unt
Kersti, su tütar on Eesti kirjanduse seltsi teadussekretär, rahvusvahelise kirjandusfestivali Prima Vista programmijuht ja Unesco kirjanduslinna Tartu koordinaator. Kui suur on tema selliseks tähtsaks ninaks kujunemisel sinu kui ema panus?
Esmane panus on muidugi see, et mina olen selle tüdruku ilmale toonud. Hiljem on see kõik tema enda elutee.
Marja, su ema on hinnatud ja auhinnatud tõlkija, vahendanud eesti lugejaile William Faulkneri, Thomas Hardy, Salman Rushdie, Peter Ackroydi, Elin Toona Gottschalki ja väga mitme teise kirjaniku teoseid. Kui palju oled saanud emale tõlkimisel abiks olla?
On paar sellist ema tõlgitud teost, mida mina olen toimetanud. Need toimetamised on olnud intensiivsed, kohati on tekitanud meelehärmi ja kohati on olnud väga lõbusad. Samamoodi oli nõukogudeaegsete omakirjastuslike almanahhide antoloogia «Seilates sadamata» toimetamisel.
Mõlemad tegutsete Eesti kirjanduse seltsis, mille juhatuse koosolekutel kõlab sageli ema-Undi repliike, mis toetavad tütar-Undi välja käidud ideid, kui need leiavad veidikenegi vastuseisu. Kuidas kommenteerite?
Kersti Unt: Meil on ju ikkagi üks, perekondlik kultuurialus. See kahtlemata tähendab seda, et me paljuski arvame ka igasugustest asjadest ühtemoodi.
Marja Unt: See on ju ikka nii, et vanemad on valmis seisma oma laste eest, aga eks see ikkagi ole ka mingisugune mõttekaaslus. Meie peres on olnud väga tugevalt tunda ühises mõtteruumis kasvamist.
Mida näed koduaknast, kui vaatad välja?
Kersti Unt: Kolmest aknast näen jõge. Neljandast aknast näen ka jõge, aga ainult seni, kuni puud lehte lähevad. Kui puud on lehes, näen päikeseloojakut. Muide, päike hakkab nüüdsest loojuma otse Emajõkke, ja see on kohutavalt kaunis!
Marja Unt: Praeguse kodu kõikidest akendest näen oma aeda. See ei erine väga palju sellest, mida nägin Emajõe tänavas lapsepõlvekodu aknast, kui puud olid lehes.
Reede, laupäev või pühapäev – suhtlus käib ainult veebis või telefoni teel, minu poolest võiks reede olla või mitte olla, vahet pole, ütles Kersti Unt.
Millal said emaks ja kuidas on olla ema Emajõe ääres?
Kersti Unt: Emaks sain esimest korda 1982. aastal Karlovas (sündis Marja; poeg Jaan-Kristjan sündis 1990 – RH). Õige varsti õnnestus meil kolida siia Emajõe tänava korterisse, abikaasa Jaani sünnikodusse. Lapse kasvamiseks oli see oluline. Emajõe ääres oli mul elada esialgu väga võõras, ma olen kohtades kinni inimene, olin just Karlovas kodunenud. Kasvanud olen ma Riia tänava ääres Tammelinnas.
Marja Unt: Sain emaks siis, kui olin Emajõest mõni aeg eemal olnud, aastal 2014. Kui tütar oli paarikuune, tuli tohutu kuumalaine, ja kõige parem koht, kus temaga olla, oli ema hoovis Emajõe ääres. Tulime siia, panime vanni leige vee, toppisime lapse sinna sisse ja koos vanniga kuuse alla varju. Nii veetsimegi kõige kuumemad päevad.
Sel nädalal peaks linn olema täis mitmesuguseid kirjandusfestivali Prima Vista üritusi. Aga rahvakogunemisi ei tohi olla ja festival lükkus sügisesse. Mida oled seetõttu tekkinud vaba ajaga peale hakanud?
Kersti Unt: Olen kurvastanud. Väga vähe on midagi teha olnud. Õnnetuseks on mul ka ülikoolis sellel semestril vähe tunde ja need juba ära antud. Otsas on praegu ka kõik tõlketööd. Tavaliselt toetan festivali ajal Marja tegevust lapsehoidmisega.
Marja Unt: Ega mul seda vaba aega nüüd kuigi palju olegi. Põhitööandja istub ju kodus – Greete Maria saab kohe kuueaastaseks. Tartu kirjanduselugi eriolukorra ajal päris vaibunud ei ole. Unesco kirjanduslinna tegevus on kogu aeg jätkunud, osalt vahetanud vormi, aga suhtleme partneritega, teeme ühisprojekte veebis. Aprillist saati oleme teinud kirjandusmajas videoprogrammi, Prima Vista koosolekud on käinud kogu aeg.
Intervjuu ilmub reedel. Ansambel Hampelmann esitas 1980. aastatel menukalt laulu «Reedene rõõm». Selles on juttu kellestki, kes läheb reedel vanni töönädala mustust ja tuska maha pesema ning puhtusest ja värskusest inspireerituna hakkab rõõmsat, kirge ja joovastust tulvil laulu looma. Mis on sinu reedene rõõm?
Kersti Unt: Praegusel ajal ei erine minu päevad üksteisest. Reede, laupäev või pühapäev – suhtlus käib ainult veebis või telefoni teel, minu poolest võiks reede olla või mitte olla, vahet pole. Päevad on nii ühetaolised, et kuupäevgi ei tule meelde. Nojah, pühapäeval ei tule ajalehte (koju on tellitud Postimees – RH). Eriolukorra ajal on soovitatud luua rutiin. Minu rutiin algab hommikul uhkesti ajalehe ja kohviga.
Marja Unt: Minu elu on kujunenud niimoodi, et mul reedeid väga palju ei ole. Kultuurikorraldaja ja pooleldi vabakutselise elus ei ole nädalapäevade eristamisel erilist tähtsust, sest mõnikord on vaja teha tööd intensiivsemalt näiteks hoopis laupäeval ja pühapäeval. Mõnikord on hoopiski teisipäeval rõõm, et järsku ei olegi ühtegi tähtaega seljas.
Koroonaviirus tõi kaasa palju paha. Ehk oled avastanud tema külastuse ajal ka midagi head?
Kersti Unt: Jah, kindlasti! Minu aed ei ole mitte kunagi varem mai alguses nii korras olnud. Tavaliselt on sel ajal Prima Vista ja siis ma lihtsalt ei jõua rohima. Tänavu naudin iga päev paari tundi, mis ma veedan aias peenraid kitkudes.
Marja Unt: Võibolla on hea selline sundolukord, kus inimene peab leidma mingisuguseid muid lahendusi kui need, millega ta on harjunud. Tegelikult on olnud päris huvitav katsetada ja avastada. Näiteks olen väga rõõmus, et üks pikka aega mul kuklas tiksunud idee – näidata kirjarahva koduseid raamatukogusid –, sai nüüd ootamatult veebisaadetena teoks. Keerulised olukorrad võivad inspireerida.
Mida teha?
Kersti Unt soovitab Tartu Postimehe lugejail eriolukorra päevadel tekkiva vaba aja mööda saata täpselt selliselt, nagu see igaühele endale tundub kõige talutavam ja parem.
«Kahtlemata võiks soovitada raamatute lugemist, aga teiselt poolt – see ei kõlba inimesele, kes ei loe raamatuid, vaid eelistab midagi muud,» ütles Kersti Unt. «Igaüks võiks leida sellise tegevuse, mida ta naudib.»
Marja Unt soovitab eriolukorra ajal teha midagi sellist, mida ta ise viimati koges siis, kui tema laps oli väga väike: kolada linnas, soovitatavalt jalgrattaga, käia mingites sellistes kohtades, kus tavapäraselt ei käi, näiteks mingites imelikes nurgatagustes ja linna äärealadel, teha seal pilte, mõtelda.
«Ilm on selliseks kolamiseks soodne,» ütles Marja Unt. «Loetud ja ekraane on vahitud juba küll ja veel. Nüüd võiks nina kodust välja pista.» Raimu Hanson