Siiri Laidla: kas autoparkla on puudest tähtsam?

Siiri Laidla

FOTO: Erakogu

Mõisavahes parklat laiendades läksid sae alla puud, mis elanikke saatnud nende lootusi tulvil noorusest peale – ent võib-olla saanuks ka teisiti …

«Üks kask meil kasvas õues, just maja ukse ees.

Ta oli lapsepõlves

mu armas seltsimees.»

See harras lauluke on meie südameisse pesa teinud. Paljud vanemaealised õhkavad oma kunagise kodukotuse kase järele. Tuules kohav valgetüveline kaasik, kasemahl, aromaatsed kasevihad, kasevitsake sõnakuulmatu jõngermanni ohjeldamiseks, kasekoorest märss ja viisud ... Rahvaluulest tuntud kasetohust kaabu, kus palju tarku mõtteid sees. Kasetõrvale, -pahale ja -pungadele on omistatud tervendavaid omadusi. Mu isa ravis kasepungade söömisega oma eesnäärmehäda, edukalt. Kevaditi toodi ja tuuakse siiani pidulike ürituste vääristamiseks ikka noored kased tuppa, olgu kooli või lasteaia lõpetamine, suvistepühad või pulmapäev.

Tõsi, algselt ülistas Franz Schuberti laul hoopis pärnapuud. Suupärased sõnad lõi sellele Raplamaa pastor Karl Eduard Malm. Pärngi on uhke ja ilus. Kasulik ka. Kuid mu lugu ei tule mitte dendroloogiast ega eestlaste lemmikpuudest. Sel teemal oskavad sõna võtta pädevamad inimesed.

Teiseks on peaaegu et igal korteriomanikul auto, mõnel ka mitu. Nemad eelistavad kindlasti kasele parkimiskohta.

Mu lugu tuleb Mõisavahe tänava lõpuotsa üheksakorruseliste majade kandist, kus on asutud sõiduteid ja parklaid avardama. Jah, oli ka viimane aeg! Kui need majad kolmekümne aasta eest valmis said ja minagi Annelinna asukaks hakkasin, jagus parklakohti lahedalt kõigile autodele.

Elu edenes. Praeguseks on tekkinud olukord, kus pahatihti ei mahu autod üksteisest mööda. Taksod, kullerautod, kiirabi, prügimasinad ei saa oma tööd teha. Liiga sageli olen juhtunud nägema, kuidas autod laveerivad nagu purdel kokku saanud kaks kitse.

Olen üksnes vaatleja, endal mul autot pole. Võib vaid kujutleda, millist närvikulu see pidev nihverdamine autojuhtidele tekitab. Pääseb läbi, ei pääse läbi – täielik loterii. Selles suhtes on linnavalitsuse otsus majaesiste teede laiendamise kohta igati tervitatav. Viimaks ometi!

Kuid nagu ikka, tekitavad radikaalsed muutused ka valukohti. Ükski arendus ei möödu nii, et keegi selle all ei kannataks. Näiteks pole uue mänguväljaku rajamise üle rõõmsad need, kelle magamistoa akende all hakkavad hilisõhtuni kostma laste kilked ja pallipõntsatused. Koroonaviirus oli mänguplatsid praegu küll haudvaikseks muutnud, kuid nii see ju jääda ei saa. Jah, mitut head asja korraga ei saa: et oleks rohkem lapsi, rohkem mänguväljakuid, samas et seal keegi ei lärmaks.

Sama lugu on sõiduteelaiendusega. Kuhu on neil laieneda? Eks ikka roheala arvelt. Maju ei saa ju paigast nihutada, seega tuleb jupike haljasala ning sellele istutatud puud ohvriks tuua. Et asi nõnda läheb, oli juba mõnda aega näha.

Jah, mitut head asja korraga ei saa: et oleks rohkem lapsi, rohkem mänguväljakuid, samas et seal keegi ei lärmaks

Kolmkümmend aastat tagasi, kui Mõisavahe 39 maja elanikega täitus, istutasime maja ette viis umbes mehekõrgust kaske. Nüüdseks olid nad sirgunud nii sihvakaks, et ulatusid viienda korruse aknaist sisse piiluma. Ka sel kevadel valmistusid nad meie majaesist kaunistama ja koroonast vintsutatud hingekesi rõõmustama.

Inimesed, kaskede istutamise paiku kolmekümneaastased, noored ja lootusrikkad tegijad, on nüüdseks kes pensionil, kes muidu väsinud, kes veel ikka rivis, kuid need kased on meie kõigi jaoks olnud märgilise tähtsusega puud. Killuke loodust betoonkõrbes. Olid.

Juba käivad asfaldi freesimistööd, juba lähenevad kopad ja sahad. Need õnnetud kased asusid just selle piiri peal, kuhu oli tõmmatud uue parkla asukoha punane joon. Õieti ei jääkski nagu autodele ette, aga jäid siiski. Piisanuks pisukesest kaastundest ja inimlikust suhtumisest, et need kased ellu jätta.

Mõtlengi nüüd, et tüvede ümber on mitmel pool jäetud saarekesi. Niimoodi on kesklinnaski puid säästetud, kesk asfalti ja kõnniteekive on leitud võimalus suurtele puudele kasvukoht alles jätta. Miks ometi oli vaja need suured puud maha võtta?

Kas pidanuksin ennast kase külge kinni siduma ja puukallistajaks hakkama? Majarahvast protestile üles kutsuma? Aga esiteks on koroonaajal kogunemised keelatud ja teiseks on peaaegu et igal korteriomanikul auto, mõnel ka mitu. Nemad eelistavad kindlasti kasele parkimiskohta.

Mida teha? Uskuda, loota ja armastada. Uskuda tulevikus tee-ehitajate arukat lähenemist suurte kaskede elu ja surma üle otsustamisel. Loota, et koroona kevadtuultes minema purjetab. Armastada inimesi, kelle meelest autod ei ole elujõulistest kasepuudest olulisemad. Kui neid inimesi saaks kas või kontaktivabalt kallistada ...

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles