Heledais kleitides daamid ei anna asu

Tänapäeval ei kanna naiskodukaitsjad enam valgete kraede ja kätistega helesiniseid kleite, vaid musta kostüümi ja kübarat. Leane Morits näeb neis välja ühtviisi asjalik ja elegantne. Foto: Erakogu

Leane Morits sirvib enda ees olevaid fotosid ja osutab rõõmsalt ühele 1930. aastatest pärit pildile: «Näete, siin see on! Heledates kleitides naised õmblevad ja tikivad Kaitseliidu meestele käesidemeid.»

Leane Morits on ise samuti naiskodukaitsja, täpsemalt Naiskodukaitse Tartu ringkonna instruktor. Foto, mida ta näitab, sai ta Pärnust, kus käis intervjueerimas üht üle 80 aasta vanust naist, Evi Maimetsa. Proua Maimetsa ema ja vanaema – Agnes Rümmel ja Pauline Tomberg – olid nimelt olnud eriti vahvad ja isamaalised naised ning juba 1927. aastal, samal aastal, mil Naiskodukaitse Eestis üldse moodustati, asutasid nemad Saarde valda Naiskodukaitse jaoskonna.

Leane Morits silmitseb hoolega fotol olevaid detaile: uhke linaga lauda ja Singeri õmblusmasinat ning tosinat naist, kellest igaühe näppude vahel näib nõel niidiga kibedasti käivat.

Naiskodukaitse sünni esimestest aastatest peale on organisatsiooni kuuluvate naiste ülesanded olnud ikka Kaitseliidu aitamine ja toetamine, puudutagu see siis toitlustus-, varustus-, majandus-, propaganda- ja noortetööd või väljanäituste, suvelaagrite ja kursuste korraldamist või heategevust.

Ikka õpetati nooremaid

Edasi räägib Leane Morits 94-aastasest Inga Drobetist, kellega ta on samuti kohtunud ning kes on pajatanud talle oma mälestusi Võrumaalt, Naiskodukaitse Kahkva ja Veriora jaoskonnast.

«Noh, seal vallas, kus mina olin, seal oli nii 12–15 naist. Suurem jagu oli nad kõik taluperenaised, noored. Oli ka vanemaid. Talvistel õhtutel oli ikka, et tulime kokku, tegime midagi. Siis oli ka selline käsitöötegemine, kudumine või midagi, pitsi heegeldamine. Ikka õpetati meiesuguseid nooremaid, et seda tuleb ja seda on vaja, ja niiviisi ikka ... Ma pean ütlema, et ikka väga palju sai õppida väljaspool kodu selles suhtes. Tore oli. Maal eriti, kus on selline vaikne värk.»

Inga Drobet on meenutanud ka, kuidas taludes küpsetati pirukaid ja kooke, mis peoõhtutel müüki pandi, ja sellest saadud sissetulekud läksid Kaitseliidu toetuseks. Sedagi, kui oluline oli naiskodukaitsjatele kanda vormi, selleta ei mindud ühelegi avalikule üritusele.

«Hirmus täpne oli tol ajal kõik see värk. Kui krae ei olnud enam puhas või midagi, siis see juhataja ütles küllaltki halvasti või nii. Väga distsipliini nõuti meilt, välimuse ja korra mõttes.»

Leane Morits, kes neid mälestusi sirvib, on ise Naiskodukaitse organisatsiooni liige juba kümmekond aastat. Ta alustas vabatahtlikuna ja tõusis vahepeal Tartu ringkonna esinaiseks. Viimased kolm aastat on ta olnud palgaline instruktor.

Leane Morits algatas ka koostöös Eesti Rahva Muuseumiga Naiskodukaitse, kodutütarde ja noorkotkaste sõjaeelsete mälestuste kogumise. Teated niisuguste mälestuste vajalikkuse ja kogumise kohta saatis ta maakonna- ja vallalehtedesse, samuti välismaal ilmuvatesse eesti lehtedesse. Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest on ka vastuseid tulnud. Näiteks saabus kiri ühelt Utah’ osariigis elavalt mehelt, kes saatis teele oma ema eluloo. Tema ema Helmi Grünthal oli olnud Pet­seri ringkonna esinaine.

«Mul on kokku 46 korrespondenti,» sõnab Leane Morits, sest mälestuste kogumisel on tal tulnud paluda ka oma organisatsiooni teisi liikmeid. «Mõnelt kogujalt on tulnud mitu kirjutist. Mõni neist mahub ära ühele leheküljele, mõni aga lausa mitmele.»

Leane Morits püüabki praegu end saabunud materjalihunnikust läbi närida ja paljusid detaile kokku sobitada. See on tema sõnul väga põnev. Ta ise on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ning oma ajaloohuvi ja isamaalised vaated saanud 1980. aastate lõpu muinsuskaitseliikumisest, kui õppis alles keskkoolis.

Praeguste mälestuste kogumise eesmärk on aga talletada naiskodukaitsjate, kodutütarde ja noorkotkaste tegevuse eluolulisi fakte. Millega ikkagi tegeldi, kuidas ja kus koos käidi, mismoodi muresid lahendati.

Vormikleidid ja mood

Leane Morits silmitseb huviga naiste vormikleite. Piltidelt on näha, et ühel on krae lõige, nööbiliist ja vöökoha kõrgus ühtmoodi, teisel jälle pisut teistmoodi. Millest see sõltus? Kas rätsepast, kelle käest vormikleit telliti, või iga naise enda õmblemisoskusest või natuke moest, mis ju samuti tasapisi muutus.

1939. aastal Naiskodukaitse Laiuse organisatsiooniga liitunud Linda Malm, kelle meenutusi käis läinud sügisel üles kirjutamas praeguse Jõgeva ringkonna aseesinaine Aive Kivioja, mäletab näiteks kleitide kohta järgmist.

«Meil olid helesinised kleidid, valged kätised, valged kindad, valge krae. Müts oli tumesinine ja selle peal kollane triip kõrgema randiga. Pidulikumad kleidid olid peenvillased. Igapäevakleidid, mida kandsime näiteks kokanduskursustel, olid lihtsamast materjalist. Ära oli otsustatud ka, milline see riie täpselt peab olema. Võtsime kangatüki kaasa, läksime Tartusse, ostsime ära ja lasime õmmelda, nagu vaja. Meie kleitide õmblejaks oli Naiskodukaitse endine esinaine. Tema juba teadis, kuidas vorm välja peab nägema. Tema tegi mulle ka mütsi. Mu vorm püsis veel kaua alles. Vene ajal lasin selle ringi teha ja kandsin vahel pühapäeviti.»

Leane Morits märgib, et tänapäeval on paljugi organisatsioonis teistmoodi kui enne sõda. «Nüüd saame oma raha riigieelarvest, enam ei ole vaja korraldada tuluõhtuid, loteriisid, õmmelda varustust ja käelinte,» räägib ta.

Aga nüüdki, kui mehed lähevad näiteks õppustele, on naiste ülesanne muretseda ladudest ja kauplustest söögikraam ja korraldada supikeetmine. Lisaks sellele hinnatakse naiskodukaitsjaid esmaabi andjatena ja staabitöös.

Mis aga puutub sõjavärki, siis see oli sõjaeelsel ajal Leane Moritsa sõnul ringkonniti erinev. Mõned naised käisid harjutamas ning väikse kaliibriga püssi laskmas, teised mitte. Teistest rääkides meenutab Leane Morits Tartu ringkonnast lahkunud auliiget Maria Mälbergi, kes vastanud küsimusele, kas naiskodukaitsjad ka püssi lasid: «Mis mõttes? Daamid ei lase ju püssi!»

Tänapäeval kuulub relvadega tutvumine aga Naiskodukaitse põhiväljaõppe juurde.

Enne sõda oli Naiskodukaitses 16 000 naist, praegu on 1600. Leane Morits selgitab, et tollal haaras Naiskodukaitse kõikjal tegutsenud laulumänguseltse ning õmblemis- ja kokanduskursusi.
Tollal oli isamaalisus ning oma riigi ja rahvusluse hoidmine igale inimesele loomulik mõte. Ja naistel oli tähtis end ka mujal kui vaid kodus näidata, tunda end iseseisva ja ühiskonnale vajalikuna. Tänapäeval ei pea selleks tingimata Naiskodukaitsesse astuma.

Leane Morits on veendunud, et Naiskodukaitse organisatsioon kestab sama kaua kui Eesti riik. «Me ei pea olema kogu aeg üliaktiivsed, aga kui me saame öelda, et meil on riigikaitseks valmis need ja need inimesed ja meid on kokku nii ja nii palju, siis annab see kogu maailmale kindla signaali, et me oleme väga huvitatud oma iseseisvusest. See ongi tähtis!»

Mälestuste kogumine
• Naiskodukaitse koos Eesti Rahva Muuseumiga kogub Naiskodukaitse, kodutütarde ja noorkotkaste kohta mälestusi aastatest 1927–1940. Oma soovist neid jagada tasub märku anda Leane Moritsale meiliaadressil [e-mail] või
telefonil 511 3823.