Indrek Niibo: loogikaviga lõpuaktustega

Indrek Niibo

FOTO: Erakogu

Õpilase elus on kaks väga pidulikku sentimentaalset hetke: esimeses klassis ema-isa käe kõrval kooli minek ning suureks sirgununa aulas lõputunnistus vastuvõtmine. Selle teise piduliku hetke juurde kuuluvad tihti uued ülikonnad, uhked kleidid, härdusest nutvad vanemad ning lõhnavate lillesülemite alla mattuvad lõpetajad. Ning elu ühe ilusaima hetke teeb unustamatuks fotograaf, kes jäädvustab selle aastateks lõpualbumisse. Ilus, kas pole?

Seda hetke võib ette kujutada muidugi ka nii: ärkate hommikul, avate uniselt pidžaamas kohvitassi kõrvalt Stuudiumi, et saada ligipääs Zoomile, kuulate direktori kõnet ühe eluetapi lõpust ja uue algusest ning leiate seejärel kirjakastist oma lõputunnistuse. Ongi läbi suur pingutus, ainult et kohustuslik pidulikkus on asendatud tüütu formaalsusega. Seejärel lähete jalgpallitrenni, kaubanduskeskusesse šoppama või Saaremaale turismireisile – need on nimelt jälle võimalikuks saanud.

Kas kuskil on loogikaviga? Oleneb, kas olete koolilõpetaja, jalgpallur, Saaremaa ettevõtja või poeomanik. Igal juhul valdab paljusid koolilõpetajaid põhjendatud küsimus, miks neilt võetakse ära senise elu kõige pidulikum hetk, kui teistel lastakse kohtuda küll. Mõistan hästi valitsuse muret, et rahvakogunemised, mida lõpuaktused on, võivad tekitada uue viiruskolde.

Kellelegi pole uudis, et 2020. aasta on kõike muud kui tavapärane, ning seega ei pea ka lahendused olema tavalised. Mitmes vahetuses aktused saab pidada vabas õhus distantsi hoides, kaugemad sugulased ja teised pealtvaatajad saavad jälgida seda videosilla kaudu. Riigi­ti on lähenetud loovalt: näiteks Jaapanis on pakutud võimalust, et lõpetajaid asendavad aktusel robotid, ning mitmel maal on lõpu­aktused veebis. Kuid see ei asenda siiski seda pidulikkust, mida paljud õpilased ootavad.

Miks koolilõpetajailt võetakse ära senise elu kõige pidulikum hetk, kui teistel lastakse kohtuda küll?

Käesurumisest oleme loobunud, aga 2+2 reeglit järgiv piiratud kogunemine värskes õhus, mille juurde kuuluksid päris kleidid ja ülikonnad ning annus pidulikkust, oleks lõpetajaile ja nende vanemaile väärikas kummardus. Arvestades veel, et viimased on kaugõppe ajal olnud lapsevanemad, kokad, õpetajad ning lasteaiakasvatajad ühes isikus.

Märkan igapäevatöös, et õpilased on kaugõppest ja e-lahendustest väsinud. Vaatasime 5. klassi õpilastega filmi sajanditagusest Eestist. Huvitav tagasiside, et selle aja positiivse küljena nähti võimalust õppida arvutita. Tegelikult mõistetav, sest iga asi väsitab, kui seda on liiga palju. Võibolla on e-eluga üledoseerimine see imeravim, mida lapsevanemad on ammu ihaldanud, et võidelda võsukeste nutisõltuvuse vastu. Varem üritati piirata nutitelefonis istumist, nüüd üritatakse piirata õues käimist. Värskest õhust on saanud see keelatud vili, mida ihaldada. Mõistan, et ühiskonna enamik peab selle piiramatu kasutamisega pisut ootama. Lõpetajatele võiks siin lahendus olla. Loomulikult turvareeglitega, aga lõpuaktus ikkagi toimuks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles