«Kui tulekahju tekib elektrijuhtmestiku rikkest, siis kaitseaparaadid ei ole millegipärast rakendunud,» selgitas üle 20 aasta tegutsenud elektriinsener Ragnar Roos, kes töötab ettevõttes Eaton Electric. «Eestis kehtivate normide järgi tuleb elektrijuhtmeid ning muid elektripaigaldise osi kaitsta kuumustoime eest. See tähendab, et juhtmete ning kaablite ees peab olema kaitseaparaat, mis ei lase neid üle koormata.»
Selline kaitse võib olla vana hea sulavkaitse ehk «kork» või tänapäevane liinikaitselüliti. Need tagavad kaitse nii lühise kui ka ülekoormuse eest. Kuid liinikaitselüliti ei kaitse siiski kõigis võimalikes ohuolukordades. «Kui juhe või kaabel on pisut vigastatud, aga mitte täitsa katki, ning vigastatud kohal tekib halvast ühendusest sädelemine, ei lülitu kaitselüliti välja,» ütles Roos. «Sellises rikkekohas ei suurene koormusvool, mis peaks panema kaitsme rakenduma, vaid pigem vastupidi.» Samas tekitab sädelev kontaktühendus juba mõne minutiga nii palju kuumust, et kui seal ümber on kergelt süttivaid materjale, siis võivad need põlema minna.
Juhe võib viga saada lihtsasti. Näiteks seina sees olevaid kaableid vigastatakse puurimisel või pikendusjuhe kipub ukse vahele jääma. Sama võib juhtuda, kui sikutada juhet pistikupesast välja toitekaablist ja mitte pistikut ennast tõmmates. Üks tüüpilisimaid vigastatud toitekaableid on tolmuimeja oma.
Roosi sõnul võib tagantjäreletarkusena nentida, et viimased kaks-kolm aastat on Euroopa elektriaparaatide turul saadaval uut tüüpi kaitseaparaat, mis tagab kaitse sädeluse ja halva ühenduse vastu. Elektrikud kutsuvad seda sädeluskaitseks ning näiteks Saksamaal on see ka kohustuslik. Peale vaadates on tegu tavalise kaitseaparaadiga, kuid ehituslikult on tegu kõrgtehnoloogilise vooluvalvuriga. «Häda on vaid selles, et mitte üks Eesti seadus sädeluskaitset ei nõua, ning kuna see maksab tunduvalt rohkem kui teada-tuntud kaitseaparaadid, siis ei kiputa seda ka vabatahtlikult paigaldama,» märkis Roos.