Enriko Talvistu: kriis õpetab, et tuleme toime hulga vähema autoliiklusega 

Enriko Talvistu

FOTO: Margus Ansu

Kodus püsimise aja mõtted Tartu liiklusest võiksid aidata luua inimsõbralikumat linna. Maksaks mõelda, kas kõiki autosõite ja autovedusid meil päriselt ka vaja on.

Kestva pükokriisi (püsi-kodus-kriis) tingimustes on loomulikult rohkem tähtsad uudised ja arutelud haiguse levikust, nakatumisest ja vaktsineerimisest. Juba teab reakodanik näomaskide ehitusest sama palju kui kunagi reisilaevade visiiridest ja aparellidest. Need teadmised on muidugi vajalikud, aga ei jookseks mööda külgi maha arutelud sellestki, kuidas muutunud keskkonda tulevikus soodsamalt ära kasutada.

Ühest küljest on mõistlik, kui iga nädalast koolivaheaega ei kasutata ära selleks, et perega kuhugi eksootilisse mereranda lennukiga puhkama põrutada või kümnekorruselise rauakolaka peal teiste samasuguste seltsis nädalaid laisalt merd vaadates aega surnuks lüüa. Edaspidi oleks soovitatav tunduvalt kvaliteetsemalt kavandada oma väheseid võimalikke reise, mitte ainult piletihinda vaadates.

Sama kehtib kohale jääjate elukeskkonna kohta: tuleks väärtustada seda seisukorda, kuhu me oleme praegu jõudnud, ning õppida sellest, mida vahepeal kaotatuks lugesime. Mõtlen liiklusolukorda meie ümber. Küllap ka maapiirkondades, aga ennekõike linnas. Aeg on õppida oma autosõite hindama ja kavandama.

Käigem siis edaspidigi korra nädalas poes, mitte ei hüppa autosse, et järgmisel tänavanurgal putkast lehte ostma minna. Muud tühisõidud sinna otsa. Arvatavasti läheb aega, kuni enamik meist jälle ühissõidukeid usaldama hakkab, ka selles, et sealt viirust ei saa. Parkides kaaslastega jalutada on ju igati tore, mitte ainult kohustuslik koera jalutamine. Jõeäärsesse supelranda saab ka jala ja rattaga.

Need autoliiklusest tühjenenud linnatänavad on kui näitlik õppetund sellest, et ka nii saab. See tung uute linnamaasturite järele oli viimasel ajal suisa alpus ning noore, äsja vaesusest aste rikkamate hulka tõusnud kultuuri lapsekingade märk. Tõepoolest läheb kütus alguses veidi odavamaks, aga ega naftamüüjad maga ning peagi on sama hind tagasi. Uusi, ahvatlevaid automudeleid tuleb aga üha juurde.

Imestan, kuidas meie lapsed on aastatega niivõrd tossikeseks muutunud, et ise enam kooli, trenni või huviringi minna ei jaksa. Tudengitel sama lugu, ehkki loengud ei toimu enam ammu mööda linna laiali. Bussid liiguvad samas tihedamini kui minu noorepõlves.

Tuleks väärtustada seda seisukorda, kuhu me praegu jõudnud oleme, ning õppida sellest, mida vahepeal kaotatuks lugesime.

Nii võiks praeguse linnavalitsuse käest küsida, mida saaks ära teha, et see vahepeal lootusetult mahamagatud liiklustiheduse kasv uuesti kontrolli alla saada. Paljalt laenurataste kavast ei näi piisavat. Kindlasti on raske vaiksemate tundide ajaks väiksemaid busse liinile tuua, aga ehk just peakski, ning tipptundideks busse rohkem liinile panema.

Eriti hull on lugu raskeveokitega. Need on ju tavalised kahe-kolmeteljelised rekad. Väikekaupluste kadumise elasime juba ammu üle. Nüüd varustavad meie suuri kaubanduskeskusi need tohutud autod, mis panevad siin-seal väikese kaubakoguse maha ja võtavad paar tühjade kastide virna peale ning vuravad rahumeeli läbi kitsaste tänavate järgmise suurpoe juurde.

Kui just väiksemaid veokeid kasutada ei taheta, et seeläbi liiklustihedus suureneks, võiks pigem mõelda sellele, kus igal kaupluseketil mõni oma vaheladu on, kus kogu kaup komplekteeritakse kindla poe jaoks ning üks reka toob selle ainsa sõiduga ära. Sõiduteed selleks määratakse ära ega pea enam linna mööda pooltühja veoautoga ringi kimama. Lasteaedadesse ja koolidesse päevase toiduvaru vedamine suurte autodega on aga kohati naeruväärne.

Päris hull lugu on igasugu ehitustehnikaga. Ma ei pea silmas seda, et iga alltöövõtja ehitusbrigaad oma ainukese trellpuuri vedamiseks isikliku sõiduautoga kohale peab sõitma, mistõttu objekti ümber paikneva autorivi järgi võib aimata, mitu meest parajasti tööl on. Pigem häirivad need kõiksugu kopad, kraanad, laadurid, kallutajad ja muud eriautod.

Imestan, kuidas meie lapsed on aastatega niivõrd tossikeseks muutunud, et ise enam kooli, trenni või huviringi minna ei jaksa.

Võib ju aru saada, et betoonisegisti ei saa ehituse juurde seisma jääda, aga paljud kraanad ja kopad ei peaks ööseks firma hoiuplatsile sõitma, et hommikul tagasi tulla. Vahel on näha lõunale sõitvaid kopajuhte. Varem võis näha ka teerulle ja minilaadureid mööda tänavaid ukerdamas. Nüüd õnneks üha harvemini.

Ehk peaks lisaks ehitusplatsi organiseerimise projektile nõudma ehitajailt ka eelnevat selgitust, milliseid tänavaid pidi ja mis aegadel nende objekte varustavad veokid sõidavad.

Üldjuhul võiks Tartu-suuruses linnas tekkida transpordipoliitika, kus kujundatakse välja suurveokite sõidud linna ümbritsevalt ringteelt linna sisse ja sama teed pidi välja. Igasuguseid suurveoseid läbi südalinna tuleks vältida. Aru võib saada tänavaid puhastavatest ja remontivatest veokitest ning prügiveokeist, juhul kui prügi tekitamise kohta muul moel ligi ei pääse.

Ka prügiautosid võiks vaadata pika hambaga, sest miks on minu kahte prügikotti ikka kõige suurema prügimasinaga korra kuus vaja ära vedada. Prügi viiakse aga kaugele, kohapealset prügipõletustehast pole.

Üha enam kerkib meie vaeses linnas esile vajadus silla järele linnast ülesvoolu. Praegu ei kannata Tartu eelarve isegi Marja tänava jalakäijate silda välja. Raudtee alt kahe kergliiklustunneliga Riia tänaval läbipugemine on maksimum, mida suudetakse, kui appi võtta eurotoetused. Oh, kuhu küll on kadunud Tartu linna rikkus!

Volikogus pole näinud ühtegi selgemat plaani, millal ja kuna nähakse ette uute sildade ehitus. Ikka on vastuseks teadmatus riigi ja Euroopa rahakoti raudade avanemise aja suhtes. Küsiti minult hiljuti avaliku küsitelu käigus, et milline on Tartu linn kümne aasta pärast. Vastasin ajaloolasena, et suurt mitte midagi ei muutu. See on liiga lühike periood.

Ent midagi võiks siiski ära teha säilitamaks seda väiksemat liiklustihedust, nagu on praegu.

Saan aru, et ajaloolistel põhjustel on linna rikkalikust varasemast toiduainetööstusest säilinud õlletehas kohas, kus ta praegu on. Nad on tublid, et viisid valmistoodangulao linnast välja. Tootmistehnoloogiliselt põhineb selle hobuveovankrite ajal rajatud tehase praegune transport (algul läbi Tähtvere-Baeri-Näituse tänava raudteejaama) haagisveokitel, mis sõidavad Kreutzwaldi, Tuglase ja Tähtvere tänaval.

Teine visa jätkaja on kunagine viljasalv ehk praegune Tartu Mill. Patt öelda, aga kunagisel insener Komendandi projekteeritud ja nüüd muinsuskaitsealusel viljaelevaatoril oleks peale õhkimist 1944 tulnud lasta ümber kukkuda, mitte seda otseks ajada.

Hoidla, mis oli toona rajatud raudteejaama kõrvale raudteeveoseid silmas pidades, kasutab nüüdseks oma rikkalikus transpordiskeemis autovedusid. Nad ei ole küll teinud midagi raudteetranspordi tagasitoomiseks ja kas ei peaks sel juhul laod olema linnast väljas? Küll võiks neid möldrihärrasid suunata sellele, et nende transport kulgeks mitte Riia ja Lembitu tänava või Viljandi ja Lunini tänava kaudu, vaid ainult ringteelt otse Ilmatsalu ja Lehola tänavat pidi.

Mõni päev tagasi võis rahvusvahelisest meediast lugeda, mida on õppinud tõsises karantiiniolukorras kannatanud Milano elanikud, kes peavad plaani kuni 35 kilomeetri ulatuses suurlinna tänavaid muuta kitsamaks läbisõidule, näha ette kergliiklust ja laiemaid kõnniteid ka igapäevaseks suhtluseks, tänavakohvikuteks, poodide väljapanekuteks.

Selle lähikontakti vajalikkusest said nad huvitaval kombel aru ajal, mil seda karantiini tõttu polnud. Autotransport kesklinnas on vajalik vaid hädaolukorras.

Meie Tartus tahame aga meelitada sadakond autot lisaks parklamaja ehitamisega Vabaduse puiestee äärde. Üks linnavalitsuse personaliosakonna töötaja pidas seda peaaegu et hädavajalikuks enese ja oma kundede töökohale jõudmiseks veel paar kuud tagasi.

No, jumal, anna kantseleiametnikule veidigi aru. Ja selle suure hoonemonstrumi eest, mida me mõne aasta pärast hakkame häbenema, saab linnakassa aastas vaid 60 000 eurot lisaks. Armsad linnahärrad, missuguseks kujuneb linnale ühe liigselt parkiva ja kesklinnas parklasse sõitva auto hind, arvutage ise. Sellise parkla lammutamine ja ümberehitamine on hiljem suhteliselt võimatu või väga kallis.

Seega olgem samuti milanolased ning nähkem ette liikluse piiramist Vabaduse puiesteel või isegi vanalinnas. Mitte keelamist, vaid ainult häda korral seal peatumist või parkimist. Käigem rohkem jalgsi.

Parkimismaju mahub ka väljapoole vanalinna.

Turismibussid võivad peatuda ka teisel pool jõge, Atlantise taga.

Kõigiks Tartu kesklinnas toimuvateks üritusteks ei olegi vaja Vabaduse puiesteed autoliiklusele ekstra sulgeda, kui see ongi jalakäijate ja vähese autoliikluse kulgemise ühisala, kus inimesed saavad ületada seda koletut tänavat igas kohas, kui tahtmine jõe äärde jalutama minna.

Usun, et tekitasin enesele selle kirjatükiga hulga süsi pea kohale, aga kõik need ideed on mul õigupoolest 20–30 aastat vanad ning nüüd oli põhjust neid uuesti esitada.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles