Elamuse pakub kunsti kõrval ka kujundus

Näituse suurima saali vaheseintel on esiplaanil vasakul Tiit Tamme «69 ja 889» ning paremal Wabbadiko «1/12 DEG».

FOTO: Margus Ansu

Seekordsel aastalõpunäitusel Tartu kunstimajas pakub visuaalse elamuse juba ainuüksi galeriiruumide sisekujundus.

Kunstnik ja näituse kuraator Mall Nukke on aastalõpunäitusele mõeldes välja töötanud omamoodi riskantse lahenduse – kasutanud värvilisi vaheseinu. Need muudavad ruumi tunduvalt pretensioonikamaks, kui seda on üldlevinud monotoonsed näitusepinnad.

Tunnustavalt saab öelda, et Nukke on hoidnud nii kujunduse kui ka kogu väljapaneku ülesehituse professionaalselt tasakaalus, tekitamata tunnet üleküllusest või maitselagedusest. On leitud põnev ning veenvalt mõjuv lahendus sidumaks eri põlvkondade ja eri stiile viljelevate kunstnike looming tervikuks.

Kui palju kunstiteoseid tänavu näitusele ei pääsenud, on raske öelda, tõenäoliselt on aga see hulk vähemalt sama suur kui eksponeeritud tööde hulk.

Valitsev abstraktsus

Varasematest aastatest tugevamalt näib sel korral domineerivat abstraktne ekspressionism ja nonfiguratiivne laad, abstraktsus.

Suur osa sellest pakub tõelist värvinaudingut ja äratundmist, et kunstiajaloos paljukõneldud Tartu maalikoolkonna tugev koloriidikäsitlus elab edasi. Küll teisel kujul ja uues vormis, kuid siiski jõudsalt.

Seda kinnitavad mitmed noorema põlvkonna kunstnike tööd, olgu siinkohal ära märgitud Liis Kogeri «...ei haju» (2011) ja Wabbadiko «1/12 DEG» (2011). Praeguse esinemise põhjal julgeb neile mõlemale seada suuri ootusi järgmisteks näitusteks.

Siiski paneb abstraktse ja moodsa kunsti rohkus küsima järjest enam puhta kujutava kunsti ja klassikaliste žanride järele.

Kalli Kalde «Suveetüüd» (2010), mis kujutab helekollasel suvepäeval klaverit mängivat poissi, võlub teiste seas siiruse ja lihtsusega.

Tartu nägu

Uudseid mõtteid, keerukaid kontseptsioone ja moodsat käsitlust on kunstis juba piisavalt palju. Argised ja inimlikud väärtused on maalikunstis kadumas, kuid seda enam tahaks neid seal näha.

Kõige väiksem, kuid kõnekaim osa näitusest on tööd, mis tõesti panid mõtlema Tartu kunstile, siinsetele inimestele.

Viimase saja aastaga on Tartus kujunenud omanäoline kunsti- ja kultuurielu.

Selle juurde on alati kuulunud natuke halvas seisus ruumid, külmetavad kunstnikud ja intriigid, mistõttu tasuks neisse suhtuda üsna rahumeelselt. Kuni siin on inimesed, ei kao kunst kuhugi.

Seda mõtet illustreerivad ka näituse üksikud portreed, mis nii teostuselt kui ka karakterite tabamiselt ei tekita kõhklusi ning millel on jäädvustatud siinseid tuntud isikuid (Ilmar Kruusamäe «Parem varblane peos (poeet Hannes Varblase portree)» ja Margus Meinarti «Enn Lillemets», mõlemad maalitud 2011).

Tartust kui kodulinnast lahkumise raskustest kõneleb Anna Hintsi video «Tartust ära» (2011). See käsitleb nooremale põlvkonnale tähtsat teemat läbi huumoriprisma – linna piiril jookseb paigalt liikumata väsinud ja hingeldav tütarlaps.

Praegusest ülevaatenäitusest jäävad meelde veel paljud suurepärased tööd, mis siiski on jäänud siinkohal mainimata, ning kindlasti tugev kuraatoritöö.

Õhku jääb rippuma aga küsimus, kes on teose «Art Se­curity» (fragment Kumu põrandast, 2006) autor. Ehk teisisõnu: kes on näpanud tüki Eesti suurima kunstimuuseumi põrandast?

Ülevaatenäitus
• Tartu kunstnike aastalõpunäitus on Tartu kunstimaja (Vanemuise 26) suures ja väikeses galeriis ning ka monumentaalgaleriis.
• Galeriidesse pääseb tasuta kolmapäevast esmaspäevani kell 12–18, teisipäeviti kinni.
• Ülevaatenäitust saab viimast päeva vaadata 15. jaanuaril.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles