Riik muudab Kavilda ürgoru kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda

Kavilda loodus.

FOTO: Margus Ansu

Riik muudab Kavilda ürgoru kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning korrigeerib kaitseala välispiiri.

Kavilda ürgorg asub Tartu maakonnas Elva vallas Kaimi ja Mõisanurme külas. Kaitseala territoorium on olnud kaitse all alates 1957. aastast, kui Tartu rajooni töörahva saadikute nõukogu (TSN) täitevkomitee 10. juuli otsusega võeti kaitse alla geoloogilise ja geograafilise objektina Kavilda ürgorg. Riikliku kaitse alla võeti kohaliku tähtsusega objekt 9. septembri 1964. aasta otsusega. Praegu kehtib alal 1964. aasta kaitse-eeskiri, mis ei ole kaitsealapõhine, vaid on üldine toonaste riiklike kaitse alla võetud vabariikliku ja kohaliku tähtsusega geoloogiliste ja maastikuliste üksikobjektide kaitse korraldamise eeskiri, seega kehtestatakse määrusega alale ka alapõhine kaitse-eeskiri.

Kaitseala eesmärk on kaitsta ja säilitada piirkonnale iseloomulikku ja mitmekesist maastikku, allikaid ning säilitada ja taastada poollooduslikke kooslusi. Kaitseala peamine väärtus on ürgorg, mille kaitse tähendab ka Eesti geoloogilise arengu näidisalade kaitset. Eestis leidub ürgorge peamiselt Lõuna-Eestis, seega saabki neid kaitsta selles piirkonnas, kus need on tüüpilised ja iseloomulikud. Kavilda ürgorg on põhja-lõunasuunaline sälkorgudega liigestatud org, mis on kaitseala piires paiguti pool kilomeetrit lai ja kuni 30–35 meetrit sügav. Maapinna absoluutkõrgused kaitsealal jäävad vahemikku 36–72 meetrit.

Ürgorgu kui pinnavormi ohustab peamiselt kaevandamine, mille käigus pinnavorm või osa sellest hävib. Maa-ameti geoportaali maardlate kaardirakenduse andmetel kattub kaitseala Sangla üleriigilise tähtsusega turbamaardla plokiga 22, kus on registreeritud hästi lagunenud turba passiivne reservvaru. Passiivne varu on sisuliselt varu, mida ei ole praegu võimalik kaevandada, kuid mis võib tulevikus osutuda kaevandatavaks, kui siiani kaevandamiseks olnud piirangud kaovad.

Kaitseala pindalast moodustab metsamaa umbes 64 protsenti ehk 29 hektarit. Metsakoosluste puhul on Kavilda ürgoru maastikukaitsealal valdavalt tegu angervaksa, naadi, lodu ja kõdusoo kasvukohatüüpidega. Kaitsealal domineerivad lehtpuude enamusega keskealised soostunud või kõdusoometsad, samuti leidub alal kuuske. Metsaregistri andmetel on lehtpuudest valdav peapuuliik hall-lepik. Samuti on kaitseala metsad puistud, mida on majandatud aegjärkse- ja sanitaarraiega.

Kaitseala kaguosas on metsad inventeeritud ka vääriselupaikadeks – see ala on metsana märgitud juba 1947. aasta topograafilisel kaardil, ülejäänud osa kaitsealast oli sel ajal valdavalt lage, välja arvatud mõningane metsasus kaitseala loode- ja põhjaosas. Metsatukad täidavad alal maastiku ilmestamise eesmärki, mille säilimist ohustavad suurte lankidena tehtud metsaraied, samas ka alade võsastumine ja ehitustegevus.

Kaitsealal olevatest looduslikest rohumaadest on poollooduslike kooslustena keskkonnaregistrisse kantud 12,7 hektarit, millest umbes 3,5 hektarit on keskmise looduskaitselise väärtusega ning umbes 9,2 hektarit on kehvemas seisundis. Poollooduslikud kooslused on liigirikkad looduslike liikidega rohumaad, mis on kujunenud pikaaegse mõõduka karjatamise ja niitmise tulemusena. Poollooduslike koosluste rohttaimestik on mitmekesine, mis loob head tingimused ka teistele elustikurühmadele. Kaitsealal on märgitud poollooduslikeks kooslusteks lamminiidud ning neist mõned on ilmselt allikalistel aladel paiknemise tõttu säilinud ka peaaegu lagedana. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud. Peamine lamminiitude kadumise põhjus on olnud nende traditsioonilise kasutusviisi, niitmise lakkamine, kuid lamminiitude säilimist ohustab ka koosluse kuivendamine. Hoolduse lakkamisel niidud võsastuvad, neile omane liigikoosseis muutub ja liigirikkus väheneb. Samuti on ohutegur ehitamine.

Allikate veerohkusest ja veekvaliteedist sõltub neist algavate ojade ja jõgede vesi. Kavilda oru veerudel paljanduvad liivakivid, millest avalduvad allikad. Kavilda ürgorus on nii tõusu- kui ka langeallikaid. Eestis arvatakse olevat kuni 10 000 allikat, mõningatel andmetel rohkem, kuid enamik on neist väikesed. Allikate kaitse on oluline vee-elustiku seisukohalt, kuid neid väärtustatakse ka kultuurilise, ajaloolise, puhkeotstarbelise ja maastikku ilmestava väärtuse tõttu. Allikate ohutegurid on veetaseme muutmine, allika risustamine, allika ja selle kalda rikkumine ning loodusliku ilme muutmine.

Kaitsealal asub mitu maastikku rikastavat ajaloolis-kultuuriloolist objekti. Lisaks «Eesti ürglooduse raamatus» geoloogilise objektina ära märgitud ning ka arheoloogiamälestisena kaitse all olevale ohvriallikale «Kave läte» asub kaitsealal arheoloogiamälestis Kavilda vasallilinnuse «Siidrilinn» kultuurkiht. See kattub ka Kavilda linnuse territooriumi asukohaga 15.–16. sajandist. Keskkonnaregistri andmetel praegu kaitsealal kaitsealused liike ei ole. 

Kaitse-eeskirja järgi on inimestel lubatud kaitsealal viibida, korjata marju ja seeni ning muid metsa kõrvalsaadusi, pidada jahti ja püüda kala. Samuti on lubatud alal majandustegevus, arvestades mõningate erisustega näiteks metsamajandamisel. Liikumispiiranguid ei ole kehtestatud, sest puuduvad kaitsealused liigid, mille isendite kasvukohas, elupaigas või koondumispaigas viibimine või jahipidamine võiks liike kahjustada.

Keelatud on maavara kaevandamine, kuna see kahjustaks otseselt ja pöördumatult kaitstava ala põhiväärtuse, pinnavormi, säilimist. Maapõueseaduse tõttu ei käsitleta maavara kaevandamisena kaevise kasutamist ning arheoloogilisi uuringuid, mistõttu eeskiri ei piira neid tegevusi.

Tagasi üles
Back