Heljo Pikhof: mida Juku ei õpi ehk Alusharidus priiks

Heljo Pikhof Foto: Margus Ansu

Meie väikeses riigis valitseb lasteaia kohatasudes tublisti üle kümnekordne vahe. Miskipärast kipub nõnda olema, et mida suurem on koolieelikute osa omavalitsuses, seda suurema tüki lasteaiakoha kogukulust katavad lapsevanemad.

Sotsiaaldemokraadid on ammugi taotlenud tasuta alusharidust ehk siis lapsevanemate vabastamist lasteaia kohatasust. Vajalik raha peab tulema riigilt, riigieelarvest. Asjakorralduse mõte on siililegi selge: ükski laps ei tohi pere majanduskitsikuse pärast ilma jääda alusharidusest. Just lapse koolieelne areng paneb aluse tema õpi- ja sotsiaalsetele oskustele, alusharidus on kogu haridustee põhi ja lahutamatu osa. Põhikool on meil ju prii, keskkoolgi, koguni kõrgharidus – vähemalt nendele, kes on usinad ja saavad etteantud ajaga oma õpitöö tehtud.

Kirjade järgi käib praegu koolieelsetes lasteasutustes 89 protsenti 3–6-aastastest. Ka kümmekond protsenti alusharidusest kõrvalejääjaid teeb haridusteadlasi murelikuks, seda enam, et valdavalt on tegu nende lastega, kes on ka sotsiaalselt pidetud. Koolielu näitab kätte, et suuresti nemad vajavad hiljem õpiabi.

Enamik omavalitsusi on lasteaia kohatasu kehtestanud kindla protsendina alampalgast, seadus lubab ülempiiriks 20 protsenti. Tõsi, palju on räägitud sellest, et lasteaiatasu sidumine alampalga külge ei ole õige ega kohane: kui tõuseb alampalk, tõuseb automaatselt ka kohatasu. Tänavu on alampalk 584 eurot kuus.

Päris mitu omavalitsust arveldabki lubatu ülempiiril, eeskätt võõraste, oma valla sissekirjutuseta inimeste puhul.

Meil Tartus ei ole asi veel kõige hullem, kohatasu määr on 15 protsenti eelmise aasta miinimumpalgast. Järgmisel aastal kohatasu ei tõuse, sotside nõudmisel sai see kirja uude koalitsioonilepingusse. Ometigi tuleb ühe lapse lasteaias pidamise eest välja käia kõvasti üle saja euro, sest kohatasu 81 eurole lisandub ka toiduraha, mis sõltub konkreetsest lasteaiast ja võib näiteks eraaias olla hulga suurem, kui on munitsipaallasteaias.

Seega lisandub perede materiaalsele kihistumisele veel tohutu paikkondlik ebavõrdsus.

Praegu on meil 5046 last linnalasteasutuste, 630 eralasteaedade ja 619 last erahoidude hingekirjas. Sel eriolukorra esmaspäeval oli neist kohal küll ainult vastavalt 291, 35 ja 60. Aga just see, et Tartu hakkas omal ajal maksma toetust ka eralasteaedadele, kaotas kui imeväel pikad lasteaiasabad.

Lisaks teeb Tartu soodustusi neile peredele, kus kaks või enamat last kasutavad kohta koolieelses lasteasutuses: teine laps saab käia poole hinnaga ja kolmas puhta priilt. Kergendus seegi!

Samalaadset skeemi ja soodustusi vähekindlustatud peredele (maksuvabastust näiteks toimetulekutoetuse saajaile) kasutavad mitmed teisedki omavalitsused.

Teine rühm omavalitsusi on kohatasuks kehtestanud konkreetse rahasumma. Vaevalt et lasteaia eest maksmisega tekib suuri raskusi Rakvere vallas, kus kohatasu on viis eurot, või ka Kanepi, Peip­siääre ja Võru vallas, kus kohatasu on 10 eurot kuus. Paraku ei toeta mitte kõik omavalitsused oma peresid nii heldel käel.

Meie väikeses riigis valitseb lasteaiatasudes tublisti üle kümnekordne vahe. Miskipärast kipub nõnda olema, et mida suurem on koolieelikute osa omavalitsuses, seda suurema tüki lasteaiakoha kogukulust katavad lapsevanemad.

Seega lisandub perede materiaalsele kihistumisele veel tohutu paikkondlik ebavõrdsus. Me peame kõigile mudilastele üle terve Eesti looma ühtviisi võimaluse käia lasteaias, saada kvaliteetset alusharidust õppinud pedagoogide käe all ja süüa kõht korralikku toitu täis. Igas kodus seda paraku ei jagu. See siluks pisutki esimese, teise ja … viienda Eesti eluolu vastuolusid.

Sel õppeaastal omandab meil alusharidust 66 330 last, riigieelarvest võtaks kohatasu korvamine ümmarguselt 40 miljonit eurot.

Need on laias laastus kaks argumentide plokki, mis sundisid sotsiaaldemokraatliku erakonna parlamendifraktsiooni esitama möödunud nädalal riigikogule koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise eelnõu.

Seaduseelnõu näeb ette kaotada lapsevanema kohustus tasuda lasteaia kohatasu. Selle asemel määratakse kohaliku omavalitsuse üksustele riigieelarvest toetus, mis jaguneb vastavalt ühe või teise paiga laste arvule ja vanusele, lasteasutuse majandamiskuludele jne. Täpsemad jaotuspõhimõtted paneb paika valitsus määrusega.

Üleminekuajal peab riigi toetus olema vähemalt niisama suur, kui seaduse jõustumisele eelnenud kalendriaastal koguti omaosalusena raha vanematelt. Sel õppeaastal omandab meil alusharidust 66 330 last, riigieelarvest võtaks kohatasu korvamine ümbes 40 miljonit eurot.

Tõtt-öelda peaks riik võtma enda kanda ka lasteaialapse toidukulu, seegi aitaks tasandada ühiskondlikku ebavõrdsust. Aga katsume sammhaaval astuda, nagu praegu on kombeks öelda.

Haiguspuhangu seisatud majandusharudes on paljude perede leivateenijad kaotanud töö, paljud jäävad veel sellest ilma, sest majanduskriisi täit ulatust näeme alles tulevikus. Müts maha Tartu, Kose, Kuusalu, Narva-Jõesuu, Paide, Tallinna, Viljandi ja Viru-Nigula omavalitsuse ees, kes eriolukorra ajal vabastasid lapsevanemad kohatasu maksmisest! Paraku näiteks Narvas kiskus küsimuse otsustamine pigemini rahvaveetšeks kätte.

Me kõik tahame enneolematu mõõtme võtnud kriisi seljatada. Ka majandusraskused ei rõhu mitte üksnes ettevõtjaid, vaid (lastega) peresidki. Kui liigpruugitud kõrgstiili kasutada: Eesti ühiskond peab kriisist välja tulema tugevamana, kui oli enne seda. Püüdkem siis märgata enda kõrval ligimest, kes vajab meie abi.