Liina Uudelt: suukorviga meeleavaldused

Liina Uudelt Foto: Erakogu

Ei tahaks kuidagi arvata, et Eesti valitsuse soov eriolukorras on sundida inimesed vaikima, aga küsimusi tekitab, kui politsei tuli Tartu raeplatsile ära ajama kaht plakatiga seisnud inimest.

Pühapäeval toimus Saaremaal suur meeleavaldus rangete piirangute vähendamise ja ühenduse taastamise poolt mandriga. Jättes kõrvale küsimuse, kuidas see avaldaks mõju viiruse edasisele levikule, tekitab küsimusi meeleavalduse vorm.

Viis, kuidas saarlased oma ängistust ja vabaduse soovi väljendasid, seisnes selles, et pidi seisma, ent soovitatavalt istuma taburetiga tänavanurgal. Mis peamine – et see toimuks vaikides, kindlasti ilma plakatita või muul viisil verbaalselt sõnumit esitamata.

Meeleavalduse korraldajad olid leidlikult nuputanud välja ainsa viisi, kuidas eriolukorra tingimustes meelsust väljendada, ja jäid ettevõtmisega rahule. Saartel ja mandril kokku osales 600 inimest, kes kõik istusid tänavanurgal, linnaväljakul, kodutrepil ning oma vaikimisega avaldasid toetust, et kogu Eesti peaks võtma vastutuse koos Saaremaaga.

Meeleavaldused ei peagi alati ühtemoodi välja nägema – plakatid, trummid, loosungite hüüdmine. Võibki leida muid viise, et oma ideele või murele tähelepanu tõmmata. Saaremaal see õnnestus, vaikselt istumine on ju pealegi eestlasele nii omane.

Mõtlema paneb üksnes, et ilmselgelt ei olnud uudse vaikiva protesti eesmärk seekord (mitte ainult) tähelepanu tõmmata, vaid vajadus üle kavaldada eriolukorras kehtestatud meeleavalduste korraldamise keeld, mille põhjusena on valitsus nimetanud, et avalikus kohas mitmekesi kogunedes levitavad inimesed nakkust.

Eks see paraku nii ongi. Ainult et, nagu näitas Saaremaa aktsioon, ei ole keelatud avalikus ruumis istuda, kasvõi kümnekesi, hoides üksteisest kaks meetrit distantsi. Peamine – istu vaikselt. Ära võta kaasa plakatit ega ruuporit, ära sõnasta oma muresid ega ütle asju välja. Peida meeleavaldus ridade vahele, nii et see ei oleks enam äratuntav kui meeleavaldus. Siis võib korraldada küll.

Tundub, nende kahe meeleavalduse võrdluses, et eriolukord on viinud meid huvitavasse olukorda, kus vaikiv istumine on rahva tervisele ohutum kui plakatiga istumine.

Ka Tartus toimus äsja pisike spontaanne meeleavaldus, kui nelja inimese kogunemist just nõnda uhke sõnaga nimetada. Need neli noort seisid kahemeetriste vahedega Raekoja platsil purskkaevu kõrval ning järgisid viisakalt ka maskietiketti.

Ainult et käes olid plakatid, mis kritiseerisid valitsuse mõningaid otsuseid eriolukorra ajal, vihjates välismaalaste seadusele ja laiemalt EKRE poliitikale. Plakateid hoiti tund aega, mille jooksul oli Raeplats pühapäevaselt ja eriolukorrale kohaselt hõre, möödus mõni jalutaja ja jalgrattal uitaja, kes plakatitele kirjutatut uurisid ja edasi liikusid. Uudishimulikumad küsisid paar küsimust, keegi ei kogunenud rahvamassi moodustama.

Mõne aja pärast, selleks hetkeks oli jäänud seisma vaid kaks noort, keeras ette politseiauto ning nõudis osalejate lahkumist. Tekkis pisut jabur mõttevahetus politseinikega selle üle, kas linnaväljakul kahekesi seismine on lubatud. Selgus, et vist ei ole, kuni on plakatid käes.

Kust piir läheb, kas üksi võiks seista ja meelt avaldada? Näis, et mõned eriolukorra reeglid on niivõrd segased, et ei ole päriselt selged ka korrakaitsjatele. Põhjust, kuidas plakati käes hoidmine suurendab koroonaohtu, politsei nimetada ei osanud ja eks see ole ka retooriline küsimus. Politsei ju ütles, et täidab vaid valitsuse korraldust.

Tundub, nende kahe meeleavalduse võrdluses, et eriolukord on viinud meid huvitavasse olukorda, kus vaikiv istumine on rahva tervisele ohutum kui plakatiga istumine. Ei tahaks kuidagi arvata, et Eesti valitsuse soov eriolukorras on sundida inimesi vaikima. Vahest siiski viirusega võitlemine?

Kui nii, oleks huvitav, kui lähiajal uuritaks ka viroloogide seisukohta, kuidas selle plakati nakkusohtlikkusega ikkagi lood on. Vastasel juhul on kodanikelt adekvaatse põhjenduseta võetud väljendusvabadus. Ja kui kauaks, seda praegu veel ei tea.

Autor oli üks Tartu raeplatsi minimeeleavaldusel osalejaist.

KOMMENTAAR

Jüri Mölder, Tartu linnasekretär

Tutvunud arvamuslooga, saan öelda, et selles esitatud arutluskäik eriolukorra ajal lubatu ja lubamatu üle ei vasta kehtivatele õigusaktidele. Nii Saaremaa istumismeeleavaldus kui ka Tartus Raekoja platsil plakatiga piketeerimine (neli inimest) olid mõlemad minu hinnangul keelatud avalikud kogunemised.

Vabariigi valitsuse 13. märtsi 2020 korralduse nr 77 «Eriolukorra meetmete rakendamine» punkti 3 kohaselt on alates 13. märtsist kõik avalikud kogunemised keelatud.

Avalik kogunemine on kas avalik koosolek või avalik üritus (KorS § 58 lg 1). Avalik koosolek on inimeste koos olemine avalikus kohas ühise eesmärgiga kujundada või väljendada oma meelsust (KorS § 58 lg 2). Avalik üritus on aga avalikus kohas toimuv ja avalikkusele avatud lõbustusüritus, võistlus, etendus, kaubandusüritus või muu sellesarnane inimeste koos olemine, mis ei ole koosolek (KorS § 58 lg 2).

Kummagi puhul ei ole seaduses sätestatud osalejate miinimumarvu. Ehk siis kõnealusel juhul ei olnud määrav, kas koguneti neljakesi või oli osalejaid rohkem. Samuti ei olnud oluline, kas istuti vaikides või kanti plakateid, sest vaidlust ei ole selle üle, et mõlemal juhul oli eesmärk väljendada oma meelsust.

Sellise kogunemise lubatavuse hindamise seisukohast ei oma tähendust ka see, kas seejuures hoiti kahemeetrist vahemaad ja kanti maske.