Indrek Niibo: suletud riigipiiride võlts turvatunne

Indrek Niibo

FOTO: Erakogu

Juba üle kuu aja elab Eesti uues reaalsuses, mida keegi poleks veel kahe kuu eest ka halvimas unenäos suutnud ette kujutada. Eriti suur kontrast on sellest põlvkonnale, kes on üles kasvanud vabaduste ajastul, kus maailm oli ühe odavlennu kaugusel, töötada võis Saksamaal, paarisuhtes olla Leedus ning pikka nädalavahetust pidada Küprosel.

Nüüd on maailm sulgunud, kõigil palutakse püsida kodus, hoida teistest võimalikult kaugele ning tulevikku plaanida suure ettevaatlikkusega. Vabaduse puudumise üle nurisemist nähakse lumehelbekeste põlvkonnale iseloomuliku pehmo olemisena ning noortes ohtu ühiskonna ühiselt kehtestatud eesmärgile viiruse levik kontrolli alla saada.

Ometi ei pea olema vabadused ja üllas eesmärk nakatumist kontrolli all hoida vastuolus. Inimesed vajavad loosungi «Püsi kodus!» asemel uut ning ka nõu, kuidas õppida koos viirusega vastutustundlikult elama ja ringi liikuma. Riigipiirid, mis eraldavad 21. sajandil sadu perekondi ja lähedasi, on inimese kunstlikult loodud jooned maas, mis tekitavad võltsi turvatunde.

Miks peaks olema sõit Tartust Riiga ohtlikum kui sõit Tallinnast Tartusse, kui nakatumise tase on sarnane ning seda teha kõiki ettevaatusabinõusid järgides?

On võimatu, et massiturism taastuks enne, kui taastub inimeste turvatunne ning võimaluse loovad avatud restoranid, hotellid ning transpordiühenduste taastamine. Inimeste elu ei ole enam ammu vaid ühes riigis ning võimalus liikuda, kui selleks vajadus on, võiks jääda alles.

Lähiriikide vahel toimiv pendelränne on paljudele eestlastele ilmselt eluliselt olulisem kui kinno või veekeskusesse minek.

Kummastust tekitab valitsuse avaldatud väljumisstrateegia, milles piiride avamine on jäetud nimekirjas kõige lõppu, sellest tagapool on ainult 2 + 2 reeglist loobumine. Seda olukorras, kus vähemalt lähiriikide vahel toimiv pendelränne on paljudele eestlastele ilmselt eluliselt olulisem kui kinno või veekeskusesse minek.

Levinud argument on, et meil pole ees teiste riikide kogemust. Ometi on Eesti tunduvalt teistsuguses olukorras võrreldes Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaaliaga nii oma suuruse kui ka nakatumiste arvu poolest, mistõttu ei oleks tark jääda ära ootama, millal Hispaanias viirus läbi saab. Lisaks tegelevad inimeste vaba liikumise teemaga riigid, kus nakatunuid on palju rohkem kui Eestis. Näiteks avaldas Austria valitsus selget soovi avada piirid kaherahvuselistele paaridele ja Saksa turistidele suveks ning Horvaatia loodab taastada turistidele piiri ületamise esimesel võimalusel.

Eesti tee ei peaks olema oodata, mida teised, erineva epidemioloogilise olukorraga riigid ees teevad, vaid olla koos naaberriikidega suunanäitaja, et me ei peaks elama pärast tervishoiukriisi lõppemist uues reaalsuses, kus riigipiirid tulid selleks, et jääda. Vabadus ei ole sõnakõlks – see on raskelt kätte võidetud väärtus, milleta minu põlvkond maailma ette ei kujuta.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles