Möödub 330 aastat lõunaeestikeelse kirikukäsiraamatu ilmumisest

«Tarto-Ma Kele Kässi Ramat» on oma puulõigetega esimene siseillustratsioonidega eestikeelne trükis. Foto: Digar

Liivimaal astus 17. sajandi teisel poolel esile valgustatud ja edumeelne noor haritlaspõlvkond, kelle liikmed olid sünnilt eesti- või liivimaalased ja eesti keele omandanud juba lapsepõlves ammedelt või kirikumõisa teenijarahvalt. Neist suurim eesti keele tundja ja sõnaseadja on kahtlemata Puhja ja Otepää pastor Adrian Virginius (1663–1706), kelle kirikuraamatute eesti keel on ladus, sõnarikas ja rahvapärane, otsekui oleks see ta teine emakeel.

1683. aastal saabus ta Riiga Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischeri (1633–1705) kutsel, et asuda koostama, tõlkima ja trükki toimetama lõunaeestikeelseid kirikuraamatuid. Peagi ilmusid katekismus (1684), lõuna- (1685) ja põhjaeestikeelne (1690) laulu- ja palveraamat. Virginiuse suurtööna tuli trükist Wastne Testament (1686), mis valmis koostöös tema isa Andreas Virginiusega, kes oli Kambja pastor.

Järgmisena valmis lõunaeestikeelne «Tarto-Ma Kele Kässi Ramat» (1690–1691), milles on Eesti kultuuri- ja raamatuloo seisukohalt tähelepandav eessõna. Trükisel on mitu osa: evangeeliumid ja epistlid, laulu- ja palveraamat ning katekismus, samuti 40 piibliteemalist puulõiget, mis teevad sellest esimese siseillustratsioonidega eestikeelse trükise.