Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/08/14/13273514t1h8bbc.jpg)
/nginx/o/2020/04/28/13075671t1h7a8f.jpg)
Liivimaal astus 17. sajandi teisel poolel esile valgustatud ja edumeelne noor haritlaspõlvkond, kelle liikmed olid sünnilt eesti- või liivimaalased ja eesti keele omandanud juba lapsepõlves ammedelt või kirikumõisa teenijarahvalt. Neist suurim eesti keele tundja ja sõnaseadja on kahtlemata Puhja ja Otepää pastor Adrian Virginius (1663–1706), kelle kirikuraamatute eesti keel on ladus, sõnarikas ja rahvapärane, otsekui oleks see ta teine emakeel.
1683. aastal saabus ta Riiga Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischeri (1633–1705) kutsel, et asuda koostama, tõlkima ja trükki toimetama lõunaeestikeelseid kirikuraamatuid. Peagi ilmusid katekismus (1684), lõuna- (1685) ja põhjaeestikeelne (1690) laulu- ja palveraamat. Virginiuse suurtööna tuli trükist Wastne Testament (1686), mis valmis koostöös tema isa Andreas Virginiusega, kes oli Kambja pastor.