Piret Bristol: iga tee võib viia ükskõik kuhu

Karantiiniaeg. Foto: Artur Kuus

Alguses sõlmime kihlvedusid, millal lõpeb eriolukord või «erikas», nagu seda kutsume. Mina vean alati selle peale kihla, mis tundub parem. Võibolla kaotan, aga teinekord ongi hea kaotada. On tore võita ja tore kaotada. Elamine üldse on põhiliselt tore. Ükskõik mis selles siis ka ette ei tule.

«Sul on alati see tunne, et sa võidad,» ütles poeg, kui temaga «erika» peale kihla vedasin. «Ja alati sa kaotad.» Näiteks kui 2011. aastal vedasin lapsega kihla, et Kristen Michal saab presidendiks ning meie kihlvedu oli juba lahku löödud, teatas ta mulle võidurõõmsalt, et Eesti kodanik saab presidendiks kandideerida alles 40-aastaselt. See polnud mulle pähe tulnud.

Kas sellest saab esimene kihlvedu, mille võidavad kõik?

Levitame kuulujutte, üks totram kui teine. Hüpoteesid ei pea toetuma faktidele. Kui tahan kiiret tulemust, viskan kõik teooriad lauale nagu värvilised postkaardid ja vaatan, mis tundeid ja mõtteid need tekitavad. Ma pole teadlane, kes ootab faktide kogunemist, ega vaatle olukordi, arvutades tõenäosusi.

Löön pildi laiali ja näen palju erinevaid versioone. Saan midagi teada ja tulevad uued ideed.

Vahepealse kuuga on kõik oma arvutist kaamera üles leidnud ja nii minagi, aga erilist vastutulelikkust ei ilmuta ma oma koduseinte avamisel. Nüüd saab raiuda akna igaühe koju ja tõeliselt teada saada, millise seina ääres sõpradel ja kolleegidel kõige rohkem meeldib end teistele näidata või kellegi avaliku ja kodukuvandi vahe. Psühholoogid saavad vaevata jälgida, mida inimesed ekstreemses olukorras teevad. Minagi siin kirjutasin ekstreemsest olukorrast kui isiksuse proovikivist.

Oleme omaette, samas avatumad kui enne. Näeme põhiliselt seda, mis aknast paistab. Ka ma ise olen maailmale avatud aken ja pean mõtlema, mida endast paista lasen, kui näitan ükskõik kellele oma kodu, mis oli kunagi kindlus.

Vaatame uudishimulikult üksteise raamaturiiuleid ja kappe. Facebook valmistas meid selleks juba ettegi. Et lapsepõlvepildid tolmust puhtaks kloppida.

Ei ole enam lugusid, mida jagada, sest pole inimestevahelisi sündmusi. Jalutuskäigud teeb nauditavaks spontaanne üle Supilinna aia hõigatud tere: «Millal kodukohviku jälle lahti teete?» Just selle, kus istusime paar kevadet tagasi, kui vanade lemmikfilmide uuesti vaatamiseks oli elu liiga kiire, kui sirelid ja toomingad õitsesid korraga, mõni ei uskunud enam horoskoope ja majanduskasvu ning teised rääkisid neist õhinal; ning raamatud võlusid mind endisel kombel, olles tihti mu elu peamiseks sündmuseks.

Kui lugesin Carrère’i «Limonovit» Indrek Koffi suurepärases tõlkes, haakus see raamat mu maailmavaatega. Mõtlen põhimõtet, et vaimne tasakaal on kõige alus ja ilma selleta pole mõtet luuletustki paberile panna. (Ent vaimse tasakaalu olemas olles ei tekigi, muide, erilist soovi luuletada.)

Tolles Limonovi eluloos oli kirjeldatud, kuidas kirjanikku tabas üksikkongis valgustumine. Üksindus võib juhatada meeleselgusele, mida võimaluste rohkuses on raske saavutada. Eneseleidmise tee võib olla ränk. Ehk tuleb igaühele meelde mõni ajavahemik, mil ta on olnud isolatsioonis. Üksi olemise aastad õpetavad kõige rohkem. Ilma nendeta poleks ma hiljem olnud nii õnnelik ja mina ise. Aastad? Praegu räägime nädalatest. Vene kirjanik Eduard Limonov suri muide hiljuti, 17. märtsil 77-aastasena, aga see surmateade kadus uudiste varju.

Veebis olen kohtunud paari koolitaja ja treeneriga. Neil on praegu rohkem teoksil kui varem. Muidugi haarab tark enesearengutehnikate, mitte häda ja õnnetuse järele. Paar päeva enne mu sünnipäeva küsis sõber, kas teen virtuaalse sünnipäeva. Seda plaani mul ei olnud, aga jäin hetkeks mõttesse: veebis ühele kaetud laua taga ma sel päeval tõesti olla ei kavatsenud. Tahaks ju jagada: head sööki ja jooki, kohalolu ja rõõmu. Mitte oma steriilset näopilti, raamaturiiulit või tühja seina selja taga.

Näitamine ja jagamine on eri asjad. Kas mul on praegu midagi jagada? Mida tahaksin inimestele öelda, kui neid jälle näost näkku näen ja veebis öelda ei saa? Mis on kõige tähtsam pärast aegu, kui olen saanud liiga tuttavaks omaenda näoga veebikaameras ja peeglis. Oluliste sõnumite välja mõtlemine võib võtta aega. Palju küsimusi. Kes või mis on meile tõeliselt asendamatu?

Aeg märtsi alguses on nagu lapsepõlv, mis ei naase. Praegunegi tee võib välja viia ükskõik kuhu. Igal teel on oma must pool. Sellest, kas ma midagi masendavat ei olegi märganud või kas ühiskonnal on haigusnähud, ma täna ei räägi. Inimesed võivad üllatada. Muist ootasid pikisilmi hetke, mil teiste südametunnistusele koputada ja neid hirmutada, ning jõudsid ära oodata. Nemad on nüüd «kodus suured».

Nüüdsete inimtühjade linnade ja maastikega kirjutame oma endise kogemuse üle. Koos endiste harjumustega on elust kadunud ka hulk negatiivsust. Vahemaa tagant on näha mõtteviisid ja tavad, mis edasi minna ei aita. Ka need olukorrad praegu tuleks võtta teadmiseks ja edasi minna. Et avastada end uuest kohast. Kus tekib realistlik lootusrikas vaade asjadele. Kus kõik on remondi ära lõpetanud ja aknad puhtaks pesnud.

Jõe ääres on vaikne. Politseiauto veereb minust aeglaselt mööda, kui õitsvast kirsipuust pilti teen.