Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/27/13073907t1h67c5.jpg)
Vaevalt leidub Eestis aednikku, kes poleks vähemal või rohkemal määral olnud hädas naadiga. Sellel, juba praeguselgi aastaajal kõikjal nähtavalt pead tõstval taimel on kombeks oma laia juurestiku ja kiiresti kasvava maapealse osaga võtta teistelt taimedelt nii valgust, ruumi kui ka toitaineid.
/nginx/o/2020/04/27/13073908t1h80ef.jpg)
Igaüks, kes on pisutki näppe mullaseks teinud, teab hästi, et naadil pole pidureid. Eriti agressiivselt levib see liik toitainerikkas kompostmullas ja seal, kus on rohkem niiskust ning soojust.
Seda taime võib leida kõikjalt, ka nendelt maalappidelt, kus hoolas aiapidaja on enda arvates alles mõni nädal tagasi hoolsa rohimisega ühele poole saanud. Naadi tõrjumiseks ongi vaid üks enam-vähem tõhus moodus: seda tuleb juurtega mullast välja kiskuda. Ent ka siis on võtmesõnaks järjepidevus: rohida tuleb ikka ja jälle uuesti, kuust kuusse ning aastast aastasse.
Nii nagu paljudele teistele taimedele, on ka naadile levimisel suured abimehed seemneid kaugele kandvad linnud ja tuul. Suurima elujõu saab ta aga ikkagi suurest juurestikust, mida on sama hästi kui võimatu täielikult mullast välja kaevata. Piisab kasvõi väikesest maasse jäetud juurejupist, et sellest hakkaks kasvama uus paljunemisjõuline taim.
Pirukasse ja salatisse
Vabakutseline taimeuurija Triin Nõu (pildil) leiab, et naat vääriks tegelikult senisest märksa suuremat lugupidamist. Hoolitsetud aedades tuleb teda küll pidevalt ohjeldada, aga see ei tähenda kaugeltki seda, et naadil puuduksid positiivsed omadused. «Naadi kahjulikkus on rohkem inimese väljamõeldis,» arvab ta.
Nii näiteks võiks Nõu meelest aednikud võimaluse korral teadlikult oma maalapil sobivas kohas lasta tekkida väikestel naadilappidel, sest seda taime armastavad nosida teod. Nii jätavad nad teised taimed rahule.
Viimasel ajal on aina rohkem kuulda olnud sellest, kuidas inimesed ise on hakanud teadlikult naati toiduks tarvitama, uskudes seejuures taime mitmekülgsesse tervislikku toimesse. Ka Nõu on üks nendest, kes umbrohtude söömist pigem kasulikuks ja huvitavaks peab.
«See võib tunduda paljudele veider, aga on hea viis toidulauda rikastada,» leiab ta.
Nõu julgustab huvilisi naati kasutama näiteks pirukates, aga ka teistes roogades. «Mina ise panen seda nagu spinatit supi, omleti ja salati sisse. Kõigepealt valan taimed kuuma veega üle, et vähendada vänget maitset. Süüa tasub ainult noori lehti, neis on vitamiine,» ütleb ta.
Sellele, et naat on inimorganismile mingil moel ekstra kasulik, pole siiski tugevat kinnitust. Selge on, et naadi varred ja lehed sisaldavad C- ja E-vitamiini. Samuti mineraal- ja kiudaineid, mis soodustavad seedimist. Aga kas veel midagi?
Ain Raali hinnangul pole mõtet naadi toiteväärtust ja kasulikke omadusi üle hinnata. Ses mõttes on ta pigem kahvatu Harju keskmine.
Harju keskmine
Tartu ülikooli farmaatsiainstituudi farmakognoosia professor ja ravimtaimede uurija Ain Raal märgib esmalt, et mistahes taime kasulik toime sõltub paljuski inimese usust. «Tihti on nii, et kui inimene usub taime abisse, siis see aitabki, kuid selle põhjuseks on ikka ennekõike vitamiinid. Väikeses koguses on vitamiine ka naadis. Küll aga ei saa praeguse teadusliku info põhjal väita, et naat haigusi raviks,» ütleb ta.
Professor Raali teada on hiirtel tehtud katsed näidanud, et naadiekstrakt võib alandada nii veresuhkru- kui ka kolesteroolisisaldust. Samas ruttab ta rõhutama, et hiire ja inimese organism on ikkagi erinevad ning inimeste peal pole naadikatseid tehtud – olevat riskantne.
Teadaoleva põhjal ei pea Raal võimatuks, et diabeetikutele võiks naat osutuda isegi ohtlikuks, kui tarvitada taime suures koguses samal ajal veresuhkrut alandavate meditsiiniliste ravimitega.
Üks on siiski selge: väikeses koguses ei tee naat tervele inimesele mingit kahju. Samas pole mõtet selle toiteväärtust ja kasulikke omadusi üle hinnata. Raali hinnangul on naat ses mõttes pigem ikkagi kahvatu Harju keskmine. «Mingi kogus vitamiine, mineraalaineid ja kiudaineid on absoluutselt igas õistaimes, aga imelik oleks, kui neid seal poleks,» lisab Raal.
Maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonna lektor ja raamatu «Tervendavad aiad» autor Kadri Maikov (pildil) väidab bioloog Urmas Kokassaare (1963–2013) uurimustele tuginedes, et suures koguses naadi söömine võib osutuda tervisele ka kahjulikuks, eeskätt kõhunäärmepõletiku või sapipõie probleemide korral.
Olgu konkreetselt naadi toimega kuidas on, aga Kadri Maikov peab väga tervitatavaks, kui inimesed harjumuspäraste kultuuride kõrval otsivad oma toidulaua mitmekesistamiseks taimeriigist uusi.
Kadri Maikov
Sinasõprus loodusega
Teisalt nendib Maikov, et naadi ladinakeelne nimi Aegopodium podagraria viitab inimeste veendumusele, et sellest on saadud abi podagra ja teiste liigesehaiguste leevendamisel. On teada, et sellest taimest on tehtud tõmmiseid ja mähiseid.
Olgu konkreetselt naadi toimega kuidas on, aga Maikov peab väga tervitatavaks, kui inimesed harjumuspäraste kultuuride kõrval otsivad oma toidulaua mitmekesistamiseks taimeriigist uusi.
Erinevate taimede omadusi tundma õppides ja neid õigesti korjates sobitatakse sinasõprust ka loodusega laiemalt. Vähe sellest, et käiakse rohkem vabas õhus, hakatakse ka tähele panema, millal üks või teine taim tärkab ning millise kiirusega teatud kasvufaasi jõuab.
Toiduks tarvitatavate taimede korjamisel tasub meeles pidada, et seda tuleb kindlasti teha suurest teest eemal. Ning muidugi tuleb end esmalt piisava hoolega harida, et mitte korjata valesid taimi. Ka naadi puhul võib väikese avanemata pealse pähe kogemata mõne putke üles noppida. «Siin kehtib sama põhimõte, mis seente puhul: kui ei tunne, ära korja,» manitseb Maikov.