Einike Pilli: kriisiaja kristlikke märkamisi

Einike Pilli, Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor, Salemi koguduse liige Foto: Sille Annuk

Nagu paljud teised organisatsioonid, on pandeemiaga pidanud kohanema ka kristlikud kogudused. Mõned asjad on kohanemise teinud lihtsamaks, mõned raskemaks.

Mis teeb praeguse olukorra kiriku jaoks kergemaks? Kui kujundlikult öelda, on nähtamatu kontaktihoidmine alati olnud usu osa. Jumal on kristlaste jaoks tõeline ka siis, kui ta nähtaval kujul pühapäeva hommikul kirikusse ei ilmu. Viimselt koosneb kirik kõigi aegade ja uskkondade kristlastest, ületades geograafilisi ja ajalisi piire. Kokkukuuluvus omavahel ja Jumalaga jääb alles ka siis, kui koguduse liikmed silmast silma kokku ei saa, vaid üksteise ja leinava maailma eest Zoomi keskkonnas palvetavad või Facebookis kordamööda piiblit loevad. Virtuaalne kogudus on samamoodi kogudus.

Teiseks on kogudused pidanud ajaloos ikka ja jälle kohanema muutunud tingimustega. Hea näide on olnud esimestel sajanditel ja nõukogude ajal tagakiusu tõttu kodudes kogunemine. Kohanemisvõime – olulist siiski säilitades – on nii kiriku kui ka iga teise organisatsiooni elujõu tunnus.

Ning viimaks on kristlik sõnum alati lootuse sõnum. Ükskõik kui rasketest aegadest läbi minnakse, see ei ole umbtee. Äsjaste ülestõusmispühade valguses võiks öelda: isegi surmaga ei lõpe kõik. Surm on ainult koma, mitte punkt. Jumalal on viimane sõna.

Mõned asjad on läinud raskemaks. Need on kriisiaja proovikivid. Nädalapäevad tagasi toimus veebiseminar «Kriisiaja koguduse võimalused». Arutasime, mis on tõeliselt oluline. Virtuaalsed keskkonnad ja loomingulised tehnilised lahendused, tänu millele koguduse töö praegu toimib, on tähtsad, kuid need ei asenda isiklikke suhteid ja hoolimist.

Kohanemisvõime – olulist siiski säilitades – on nii kiriku kui iga teise organisatsiooni elujõu tunnus.

Praegusel kriisiajal õpime, et suhete hoidmine pole ainult pastori ega koguduse juhtide ülesanne. Hoolimiseks on vaja igaüht tema suhetevõrgustikus, naabruskonnas. Oleme neil päevil õppinud – kodus ja peamiselt virtuaalselt toimivas kogukonnas – inimesi ehtsamalt armastama. Kiiremini andeks andma. Üksteisele ruumi jätma. Küsima: «Kuidas sul täna läheb? Päriselt ka.» Sest mõni päev on raskem kui teine, ka meile endile. Aeg on selline.

Kristlased, nagu vist kõik inimesed, on pidanud tõsiselt kaaluma, kellele või millele nende elu toetub. Isiklikult tunnetatud usk on muutunud tähtsamaks kui varem. Formaalne kristlus ei aita neil päevil kuigi kaugele. Kriisiaeg esitab küsimuse: «Kes hoiab meie elu, kui me seda enam ise hoida ei suuda?» Leida oma elule tugev toetuspunkt on praeguse aja proovikivi.

Viimaks õpetab kriisiaeg, et oluline pole mitte «mille tõttu», vaid «mille jaoks». Argisuhetes pole esmatähtis, kust viirus alguse sai või kes tegi vale või õige otsuse. Tähtis on heldemalt armastada, hoolsamalt märgata, julgelt ja mõistlikult tegutseda. Ja ülejäänus usaldada Jumalat.