Eimar Veldre: abipolitseinikud – eraisikud või võimuesindajad?

Eimar Veldre, siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Foto: Arno Mikkor

Vabatahtlike kaasamisel üldiselt ei ole piire, ent üks piire on see, mida üks või teine ülesanne ja selle täitmine eeldavad.

Riigikogu võttis 20. aprillil 1994 vastu abipolitseiniku seaduse, millega pani aluse praegusaja ühe haruldasema ja edukaima avaliku sektori vabatahtliku tegevuse mudelile. Sellega seoses tähistamegi sel nädalal abipolitseinike 26. aastapäeva. Tartu ja Jõgeva maakonda teenindavas Tartu politseijaoskonnas oli 2019. aasta lõpu seisuga abipolitseinikke kokku 166 ning nende aastane panus piirkonna turvalisusesse oli kokku 13 238 tundi.

Maailmas on vähe riike, kus vabatahtlikud on kaasatud politsei töösse. Veel vähem on neid, kus vabatahtlikele on antud volitused esindada riiki ning kasutada selleks ka erimeetmeid ja -vahendeid. Paratamatult tekitab see aga aeg-ajalt küsimuse: kas see on ikka õige? Kas pole mindud liiale? Või hoopis vastupidi – kas saaksime vabatahtlikke veel enam usaldada avaliku võimu ülesannete täitmisse?

Vabatahtlike kaasamisel üldiselt ei ole piire, ent üks piire on see, mida üks või teine ülesanne ja selle täitmine eeldavad.

Polekski iseenesest probleemi vabatahtlike kaasamisel ja seda ei peaks seadusega reguleerima, ent avaliku korra tagamine ehk korrakaitseülesanded on seotud teiste inimeste õiguste piiramisega – õigusega inimest tänaval peatada, küsitleda, teda ohu korral kinni pidada, tema koju siseneda ja asju läbi vaadata jms.

Just selliste eriliste õiguste tõttu on vaja abipolitseinike tegevus seadusega täpselt paika panna – igaüks ei saa hakata ise politsei ja riigi nimel tegutsema ja võimu kasutama, selleks tuleb volitused saada. Selliste korrakaitseliste õiguste teemal ongi vast abipolitseinike tegevuse puhul enim arutelu tekkinud.

Kuna politsei on riigivõimu esindaja, on abipolitseinikud politsei osana ka õigustatud selliseid erimeetmeid kohaldama politsei nimel. Kus on selliste õiguste laiendamise piir?

Hollandi näitel saame öelda, et sinnamaani, kus politseiametnike volitused. Oleme Eestis lähtunud seni lihtsast mõõdupuust: milline on politseitöös praktiline vajadus teenistuse korraldamisel ning väljaõppe ja oskuste pideva vilumise ja uuendamise võimalused.

Alustuseks tuleb selgitada aga seda, kes üldse on abipolitseinik. Tegemist on vabatahtlikuga, kes ei ole samal ajal ka politseiametnik. Samas on ta politsei esindaja, kellel on selleks erilised volitused ja õigused. Samuti on abipolitseinikul kohustus järgida ametniku eetikakoodeksit.

Seaduse alusel on abipolitseiniku pädevuses politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel. Samuti võib abipolitseinik, vastava eriväljaõppe saamise järel, politsei ülesandel teostada iseseisvalt liiklusjärelevalvet ja järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle ning politsei ülesandel täita iseseisvalt ülesannet avalikku korda ähvardava vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks.

Seega on kasutusel väga tihe sõel, mis välistab väga paljuski ohu, et politseis hakkaks vabatahtlikuna tegutsema kriminaal või inimene, kelle tervis pole selleks kohane.

Ka abipolitseinikuks saamine ei ole pelgalt soovi avaldamine, et järgmisel päeval saadakse juba osaleda politsei patrullis või ennetus- ja piirkonnatöös. Abipolitseiniku kandidaat peab esitama enda kohta mitmesuguseid andmeid ja läbima ka tervisekontrolli. Samuti peab abipolitseinikuks kandideerija esitama iseloomustuse tööandjalt või õppeasutuselt või soovituse politseiametnikult. Lisaks kontrollib politsei ka kandidaadi tausta.

Abipolitseinikuks ei võeta isikut, keda on karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest; keda on karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest; kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav; kellelt on jõustunud kohtuotsusega ära võetud politseiametniku ametikohal töötamise õigust; kes on sõltuvuses alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest või kel on psüühikahäire, raskekujuline isiksus- või käitumishäire; kel on selline tervisehäire, mis takistab tal abipolitseiniku ülesannete täitmist; kes käitumise poolest ei sobi abipolitseiniku ülesandeid täitma ning kelle käitumine või eluviis ohustab tema enda või teise isiku turvalisust.

Seega on kasutusel väga tihe sõel, mis välistab väga paljuski ohu, et politseis hakkaks vabatahtlikuna tegutsema kriminaal või inimene, kelle tervis pole selleks kohane.

Loomulikult ei ole selline kontroll absoluutne, mistõttu erandlikel juhtudel tuleb vabastada abipolitseiniku staatusest ka inimesi, kelle kohta ilmneb töö käigus uusi asjaolusid, mis räägivad vastu tema sobivusele kuuluda politsei ridadesse.

Oluline on ka märkida, et nendes nõuetes pole tehtud leevendusi ega järeleandmisi alates 1994. aastast, vastupidi, neid on tehtud karmimaks ja võrreldavamaks politseiametnikule.

Seepärast võib abipolitseinikku käsitleda kui vabatahtlikku teenistujat, kellel on mitmed ametnikule omased õigused ja kohustused ning nõudmised, ent kes selle eest ei saa palka ega tasustatud puhkust.

Kas abipolitseinike väljaõpe on piisav? Just väljaõpe on olnud pidevalt ka kriitilise pilgu all. Põhimõtteliselt peab abipolitseinik esmase õppe käigus ja 40 tunni jooksul omandama politseitöö algteadmised ja oskused.

Arvestades, et tegemist on tehnilise ja suhtlemistöö kombinatsiooniga, toimub suuresti tegelik sisseelamine politsei praktilises töös osalemise käigus, nagu igal elualal – erialaõpe koolipingis, ametialane töökohal. Samas arvestab politsei nüüdisaegse organisatsioonina ka vabatahtlike varasemat töö- ja õpikogemust, mistap abipolitseinikuks astujad, kes on kas õppinud või töötanud politseiga sarnasel alal, ei pea kõike uuesti läbima ja neid saab kiiremini usaldada korrakaitsetöösse.

Majandusliku väärtuse kõrval on veel tähtsam ühiskondlik hüve, mida abipolitseinikud loovad: turvatunne, ohtude vähendamine, politsei sidumine kogukondadega, usalduslike suhete loomine, eneseteostus vabatahtlikena.

Samuti ei piirdu abipolitseiniku õpe pelgalt algtasemega. Teenistuse käigus tuleb igal aastal läbida täiendusõpe. Relvade erivahendite kandmise ning kasutamise õiguse saamiseks läbitakse veel erikoolitusi lisaks.

Arvestades, et lisandub uusi õigusi ja samuti areneb politsei taktika ning muud tegevusjuhendid, areneb abipolitseinike väljaõpe pidevalt, et politsei vabatahtlikud oleksid vastavuses turvalisuse tagamise nõuetega.

Kõige selle puhul tekib paratamatult küsimus, mis on abipolitseinike roll meie politseitöös ja ühiskonnas turvalisuse tagamisel. Kui arvestada, et abipolitseinikud panustavad keskmiselt aastas 100 000 töötundi, siis politseiametniku madalaima palgamäära 1075 eurot bruto järgi oleks abipolitseinike panus võrdne ligi 50 politseiametniku aastatööga ja rahaliselt väärt üle poole miljoni euro – see on keskmiselt ühe politseijaoskonna patrulltalitus.

Kuid majandusliku väärtuse kõrval on veel tähtsam ühiskondlik hüve, mida abipolitseinikud loovad: turvatunne, ohtude vähendamine, politsei sidumine kogukondadega, usalduslike suhete loomine, inimeste eneseteostus vabatahtlikena ja rahulolu vabatahtlikuna panustamise võimalusest ja palju muud. Just selles loetelus peitubki vaba ühiskonna üks suurimaid väärtusi – inimeste vaba tahe ja eneseteostamise võimalused. Üle 26 aasta on see olnud võimalik Eesti politseis, järgmised ootavad ees.