Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/24/13070613t1hffb5.jpg)
Markusepäeva tuntakse rahvakalendris äkksurmapäeva, ka surmapäeva ja margusepäeva nime all, aga samuti ussikuningapäevana, sest ussikuningas kutsub just sel päeval oma alamad nõupidamisele, on kirjas Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi veebiväljaandes «Eesti rahvakalender».
Markusepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, kus see on evangelisti ja kirikupatrooni Markuse mälestuspäev. Tema kui kaitsepühaku poole pöörduti abi otsimisel ootamatu surma vastu. Pilistvere kiriku paberites aastast 1680 leidub teade, et püha Markuse päeva pühitsemine kaitseb karja äkilise surma eest.
Töötegemise keelust sel päeval on tehtud tähelepanek 1694. aastal Mihklis. Alutagusel arvati, et sel päeval ei tohtinud künda, sest see töö võis tuua ootamatu surma künnihärgadele ja muule karjale.