Enriko Talvistu: ajaga võidu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Võidu sild

FOTO: SCANPIX

Paljudele ehitus- ja betooniteadlikele tartlastele, kes läbivad avaturu ja kaetud turu vahelist lõiku Võidu silla alt, on juba aastaid teinud muret silla raud­­betoontaristu haletsusväärne seisukord – altpoolt vaadates.

Hea, et see probleem sai nüüd tänu ehitusekspertidele selgeks tehtud ka nendele, kes silda pealtpoolt, jõevaateid nautides ületavad. Ma ei pea siin silmas sildadega tegelevaid linnaametnikke, kes ilmselt silda ajuti ka altvaates kaevad.

Võidu silla raudbetoonist konstruktsiooni loomisest ning eriti selle loomise kvaliteedist aastatel 1955–1957 on kahjuks kaunis vähe teavet. Lootus on, et silla kui militaarobjekti rajamist võeti toona lahkuvast stalinismist jäänud hirmus siiski mingilgi määral tõsiselt ning näiteks ei varastatud ära osa tsementi, nagu seda hiljem sageli ette tuli.

Kuuldud legendi kohaselt olla silla proovikoormamist tehtud tankidega, sest ennekõike neid pidi sild sõja korral kandma. Seda on küll raske uskuda, sest kust neid tanke siin Tartus võtta oli. Proovikoormamiseks võis olla ka teisi lahendusi.

Siiski on hea, et okupatsioonivõimud ei teinud nigelamat silda, mis poleks ehk tänaseni vastu pidanudki.

Iseenesest kaunis

Probleemirohkem on olnud silla pidev hooldus, umbes nagu pidev arstlik hool ja järelevalve. Ei saa ju loota tervist, kui sa lapsepõlves pole kaitsesüste saanud, keskeas käid iga kümnendi järel tõsisemal operatsioonil ning vahepeal elad ulaelu kuis juhtub. Niimoodi tundub aga olevat käinud Võidu silla käsi.

Maailmas on palju sildade poolest tuntud linnu. Toon näiteks Portugali suuruselt teise linna Porto, mida maailm teab enamasti portveini päritolukohana. Seal on läbi aegade olnud vaja Douro jõe kaljuste kallaste vahele rajada ilma sambatugedeta sildu. Jõgi on kiirevooluline ja üleujutav ning rohkesti laevatatav.

Ka Tartu Võidu sild on ju iseenesest kaunis ja elegantne. Omaaegsest rippsildade ja tõstesildade traditsioonist on seal säilinud massiivsed valgustuspostid justkui väravad või Egiptuse templite püloonid. Ka kadunud Kivisilla väravakaared olid algselt mõeldud tõstesillale, mida aga tegelikkuses tõstesillana kunagi ei realiseeritud.

Võidu silla puhul nagu mitmel pool mujalgi keerati vantide riputamine seoses raudbetooni tulekuga silla alla tugikaarteks. Postid ülal aga jäid ja mõjuvad pidulikena tänini. Mis sest, et veidi stalinistliku arhitektuuri maiguga.

Portos on varasemaid raud­­sildu paar tükki. Üks koguni (museaal, mitte kasutatav raudteesild) kuulsa inseneri Gustave Eiffeli projekteeritud. Erilise kuulsuse saavutasid need aga 1963. aastal jõesuudmes valminud Arrabida kiirtee sillaga.

Kohaliku inseneri Edgar Cardoso betoonist lahendus sarnaneb üldjoontes meie Võidu sillaga, ainult et katab üheainsa kaarena 270 meetri laiust vahemikku meie silla 46 meetri asemel. Sellele ennustati kohest kokkuvarisemist, sest varasemate analoogiliste katsetega oli nii sündinud. Aga sild jäi püsima ning püsib tänini, olles peaaegu Võidu silla eakaaslane.

Ega Portugali riik toona meist suurt rikkam olnud, pigem vaesemgi, aga on näha, et Arrabida silla eest kantakse pidevalt hoolt. Selleks on oma inseneriteenistuski. Sild on värvitud, praod jälgitud, raud betooniga kaetud.
Neil pole küll talvekülmasid, aga soola on piki jõeorgu tõusvate pidevate ookeanituulte tõttu aasta jooksul küllaldaselt puistatud. Ometi näeb sild välja justkui uus. Oja (loe: Emajõgi) sildamiseks ei hakka nad jõkke tugesid rajama.

Aeg tiksub

Muidugi pole raudbetoon igavene, aga sada aastat võiks ikka kesta. Eelmisel aastal meremuuseumiks renoveeritud vesilennukite angaarid Tallinnas on ka ligi sada aastat vanad ning paar aastat tagasi oli nende seisukord umbes nagu Võidu sillal praegu, kus on palju pragusid ning roostetav raudsarrus on paljandunud.

Me ei tea, kuivõrd toona selliste vastutusrikaste ehitiste raudsarrust enne korrodeerumist ja betooni valamist roostevastase värvikihiga kaeti, kuid on selge, et võimatu on korrosiooni igaveseks peatada olukorras, kus betoon ja tsement hügroskoopsete ainetena mingil määral niiskust ja seega ka hapnikku üha juurde juhivad.

Vanast Roomastki on leitud võlvides kunagiste raudsarruste jäänuseid halvasti jälgitava roostepulbrina.

Vesilennukite angaari paljandunud raud kaeti nüüd väidetavalt uudsete materjalidega, mis peaks ära hoidma korrosiooni edasikandumise, aga kui kauaks? Seal ju nüüd soojustatud kate peal, alt küte ning kanda vaid iseenese raskus. Võidu silda aga koormab ilmastik, külmumine, teede soolamine.

Raudbetooni puhul on tegemist raua kokkuhoidmisega, sest paljas raudsild on metallimahukam ja kallim. Aga ega raudkonstruktsiooni hoolegi odav tule. Vahe on pigem selles, et raudsillal on kahjustunud kohad kohe näha. Neid on võimalik puhastada, üle värvida või asendada. Kõige alus on aga hind, milles peaks kajastuma nii ehitus kui ka pidev hoole.

Võidu silla remondivõimalusi arvesse võttes tuleb küll pigem meelde rahvalik ütelus, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Viimane seisundiindeks 51,3 saja punkti skaalal ei tähenda muidugi seda, et pool silda on läinud, aga sinnapoole kipub minema küll ning remondivõimalused vaid pikendaksid agooniat.

Kahju, et umbes viisteist aastat tagasi jäi tähelepanuta ettepanek, mis juhtinuks Riia tänava liiklusvoo Annelinna suunas üle praeguse jalakäijate Turusilla. Sellega risti olnuks Turu tänava ja Narva maantee ühendus. Vabaduse puiestik ja Fortuuna tänav jäänuks pigem lokaalsele liiklusele.

Nüüdseks on seoses Taskulinna tekkimisega kogu sealne krundistik eraomanduses ja tunduvalt muutunud ning liiklusolud sealses turu-bussijaama-tornide segapuntras veidi veidrad ja liiga pingelised.

Võidu silla asemel

Olukord aga pingestuks, kui meil tuleks Võidu sild uue ehitamiseks lammutada. Postimehe kommentaariumi juba ilmuski kurbirooniline märkus, et jagades Võidu silla liiklusvoogusid lammutamise ajaks kahe kaugema naabersilla vahel, leitaks ometigi Vabadussillale mingi õigustus. Mõru nali!

Tegelikult tuleb tõsiselt kaaluda sellekevadisi uide, mis nägid linnaarhitekti vaimusilmas Atlantise ja Võidu silla vahelise ala hoonestamist.

Enne, kui järjekordsed «heausksed» kinnisvarainvestorid seal maid omandavad ja detailplaneeringuid seavad, peaks linn sealse maa reserveerima uue Võidu silla või vähemalt ühe sillapoole ehitamiseks käigusolevast vanurist turuhoone poole jäävale küljele. Alles seejärel võiks Võidu silla lammutada ning vajaduse korral selle asemele näiteks teise suuna silla ehitada – on ju Sõpruse sild samuti kahe lahus niidina ehitatud.

Võimaluse korral võiks kõrval olla ka jalakäijate ja jalgratturite sillad, sest praegune jalgtee suure transpordisilla veeres on kõike muud kui normaalne. Seni on selleks maade reserveerimine ja sellest tulenevad hinnangud naaberkinnistute omanikele ja detailplaneeringutele veel võimalikud. Plasku ja Tasku poole enam maad juurde ei saa.

Küll ei tahaks ette kujutada seda, mis Võidu silla lagunemisest tingitud sulgemise või lammutamise järel ilma uue sillata kesklinna liiklusvoogudest saab, näiteks piki Vabaduse puiesteed.

Enne oleks mõistlik ehitada uus Võidu sild, sest sellel kohal jõe ületamise vajadusele alternatiivi ju ei ole.

Loomulikult oleks viisakas mõelda ka jalakäijaile. Kas nad saavad silla ehitamise või remondi ajaks avaturult turuhoonesse minna vähemalt üle Riia–Turu ristmiku või tuleks enne ehitada sinna ristmiku ja Emajõe vahele tunnel. Nendele liiklejatele kiputakse aga kahjuks mõtlema viimases järjekorras.

Tagasi üles